Sawadee kaa, Taimaa!

Et reisimisest ei saaks rutiin, tuleb aeg-ajalt tempo maha võtta. Selleks sobib hästi nii aastalõpp kui ka Tai – maa, mis eelkõige erutab meie süljenäärmeid. 

On aasta 2007 ja oleme esimest korda elus reisinud Aasiasse, Taimaale. Bangkok võtab meid kohe omaks. Juba teisel päeval, kui oleme teel Kuldse Mäe templi juurde, läheneb meile tänaval lahke olemisega noormees. “Kust te olete? Kuhu lähete? Ahaa … Just see on praegu kahjuks kinni. Muide, kas teate, et täna on suur püha? Sel puhul sõidutavad kollased tuk-tuk’id turiste mööda templeid ainult 20 baadi eest,” räägib ennast üliõpilasena tutvustav nooruk. Ta jõuab vaevalt lause lõpetada, kui meile läheneb kollane tuk-tuk. Poiss peatab selle käeviipega. “Istuge aga peale.”

Nii saame ootamatult peaosad interaktiivses etenduses, mille meile korraldab vähemalt viiemeheline trupp. Süžee näeb ette, et esialgu sõidutatakse meid lihtsalt ühest templist teise. Usalduse tekitamiseks. Kolmanda templi juures areneb meil aga “juhuslikult” vestlus mehega maalt, kes mainib justkui muuseas põhjust, miks ta täna pealinna on tulnud. “Ekspordikeskuses müüakse kord aastas, just täna maksuvabalt juveele. Need saab läänes kaks korda kallimalt maha müüa!” Just nii rahastas ta enda sõnul ka oma õe õpinguid Ameerikas. “Mina teie asemel ostaksin kogu raha eest!” räägib mees innustavalt, kuidas saaksime reisikulud tasa ja raha ka järgmisteks reisideks.

Kui uuesti tuk-tuk’i istume, tabab selle juhti äkiline kõhuhäda ja ta lippab korraks minema. Kohe läheneb meile vormi kandev mees. “Tere! Mina olen turismipolitseinik. Kas teiega on ikka kõik hästi?” Selgitame, et ootame oma juhti. “Või nii … Muide, täna on ainulaadne võimalus siinsamas lähedal soodsalt juveele osta. Isegi mina ostan sealt täna.” Isegi politseinik! Eks tuleb minna asja uurima …

Uhke ja avara ekspordikeskuse asemel viiakse meid üsna väikesesse poekesse, aga näeme seal teisigi kahvanägusid ringi jalutamas. Meile näidatakse lette, mis on täis ehtsamatest ehtsamaid vääriskive, ja lubatakse kaasa anda nende ehtsust tõestavad sertifikaadid. “Seda et … meil on nüüd kõht tühi, me lähme vahepeal sööma,” anname mõista, et peame järele mõtlema, kui suure summa eest oma taskud juveele täis toppida. “Tuleme pärast tagasi!” lubame siirast nägu ette manades. Istume uuesti tuk-tuk’i  ja valime seekord suuna ise, kuid pärast mõningast sõitu soovitab juht meil veel üks tee peale jääv tempel üle vaadata. No miks ka mitte?

Meid ei üllata mitte üks põrm, et ka selle juures tullakse meiega juttu ajama. Mees, kes siin meie päritolu kohta uurib, tutvustab end britina. Kui ta poleks blondeeritud, peaksime teda pesuehtsaks tailaseks, aga … kui britt, siis britt. “Mis te Tais teete? Oi, lähete Taole sukelduma? See on väga ilus saar. Muide, mina olen Bangkokis soodsa hinnaga juveele ostmas.” Ta näitab oma kiviga sõrmuseid ning kraamib välja kulunud ja kolletanud paberi. “Vaadake, isegi sertifikaat antakse.” Vaatame ja noogutame innukalt kaasa. Seejärel kõnnime templialalt välja, maksame oma tuk-tuk’i-juhile poolepäevase tiirutamise eest algselt öeldud 20 baati ja teeme minekut. Kiire rikastumine jäägu mõneks teiseks korraks.

Üksteist aastat hiljem Bangkokki saabudes läheneb meile tänaval dressipluusis mees. “Kust te olete? Ah Eestist!? Mina olen muide õpetaja, siitsamast koolist üle tee,” näitab ta käega. “Kas teate, et täna on suur püha?” Ta ei jõua enam jätkata. Teeme Ahtoga kiirelt minekut ja purskame juba paar sammu hiljem korraga naerma. Vana hea Bangkok …

Õhtupoole sõidame taksoga linna teise otsa, et proovida järele üks kiidetud putukarestoran. Kohale jõudes teatab meile siseõues seisev noormees, et kogu see meelelahutuskompleks on kinni, ka restoran. Oh pagan, täna on ehk tõesti suur püha? Ja too õpetaja ei olnudki tänavateatri näitleja? Saame oma taksol veel sabast kinni ja sõidame minema. Hiljem guugeldan nii ja naa ning saan teada, et ei sel päeval ega isegi sel kuul pole ühtki püha. “Ahto, aga äkki see poiss valetas meile restorani kohta?” hakkan järsku kõiges kahtlema.

Meie järgmisesse sihtpunkti jõudmiseks sõidame varahommikuse rongiga kolme tunni kaugusel asuvasse Kanchanaburisse, kus meil tuleb bussile jõuda ja veel kaks tundi põhja poole vurada. “Rong jääb hiljaks,” kirjutab Ahto meie öömaja omanikule WhatsAppi kasutades. Hilinev rong tähendab, et võime bussist maha jääda. “Ma helistasin bussijuhile, ta ootab teid ära, aga mitte kauem kui poole üheteistkümneni,” saame vastuse. Kanchanaburisse jõudes teeme talle pildi kohast, kus me peatänaval asume. Kümne minuti pärast peatub meie juures veoauto, mille kastis on kaks pikka pinki ja kolm inimest. Algab meie esimene sõit songthaew’ga. Ärge aga arvake, et see on aeglane! Me põrutame mööda isegi sõiduautodest, mis siis, et kurvides on oht pingilt maha lennata ja lahtised asjad sõidavad mööda põrandat ringi. Vahepeal tuleb peale ja läheb maha mõni reisija või suur pakk või mõlemad korraga, aga nagu lubatud, oleme kahe tunni pärast kohal.

Meie teekonna juurde kuulub ka lühike praamisõit.
Praam näeb välja nagu külameeste teeme-ise-projekt.
Kui meid viimaste reisijatena maha poetatakse, näitab bussijuht käega, et oodake siin. “Siin” tähendab kohalikku poodi ja bensiinijaama.

Peagi vurab ette auto ja kaks tai meest paluvad meil peale istuda. Sõidame veel neli kilomeetrit kruusateel ja siis tuleb meil mahutada end koos seljakottidega paati, mille “kõlblik kuni” sai ümber ilmselt eelmisel sajandil. Õnneks pole sõit kuigi pikk.

Enne kui me neljakesi ja suurte seljakottidega imekitsasse paati ronime, tuleb sealt vett vähemaks kühveldada.
Peagi pannakse meid maha maja juures, millele on unustatud vundament teha.
Seepärast peavad nii pererahvas kui ka külalised leppima kerge õõtsumisega.
Õnneks on peremees taibanud oma kodu karstisaare külge siduda, nii et päris tuulte tõugata me pole.
Ülevalt paistab meie uus peatuspaik välja nii.
Siinsed karstisaared turritavad välja Sri Nakharini paisjärvest. Sama nime kannab ka ümbritsev rahvuspark.
Kui päike looja läheb, jagatakse elekrit ainult näpuotsaga ehk mõne lambi jaoks. Tuleb teha nägu, et on romantiline videvik.
Hommiku kõige tähtsam sündmus on päikesetõus. Siis hakkavad paneelid elektrit tootma …
… ja perenaine saab süüa valmistada, samal ajal kui laps veel tudub.
Pärast hommikusööki tundub kõige sisukam tegevus õhtusöögiks valmistumine. Paneme õngekonksud likku, kuigi üks lahkuma sättiv tailane seletab, et temal pole siin käies veel kordagi näkanud.
Õnneks tailane seda, mis minuga juhtub, ei näe: saage tuttavaks, see on sebratilaapia. Minu osavusest šokeeritud Ahto unustab täiesti, mis pidi meie blogi jaoks tuleb pildistada. Mõne aja pärast näkkab siiski ka temal. Ja siis uuesti minul. Ja siis uuesti temal. Etteruttavalt võib öelda, et hoiame õhtusöögi pealt tublisti kokku.
Juba pärast lõunasööki hakkab Ahto aga muretsema, et läheb paksuks, kui päev otsa midagi muud peale söömise ja vedelemise ei tee. Mina selle pärast ei muretse — küll me uuesti alla võtame, kui raha ükskord otsa saab.
Lähen talle enne päikeseloojangut aga rõõmuga lisaraskuseks, las rassib, samal ajal kui mina ringi vaatan.
Loojangule ei ole ka seekord midagi ette heita.
Võib-olla ainult kestust. Õnneks jagub roosat taevast ka vanniskäigu ajaks.

 

 

2 thoughts to “Sawadee kaa, Taimaa!”

  1. Tervitused Cha Amist, suundume nädalakese pärast Bangkokki, siis Chiang Maisse ja seejärel kolmeks nädalaks teie soovitusel Vietnami! Pluss väike Singapuri-ots;) Reisida on lahe ;)

Leave a Reply

Your email address will not be published.