Oleme lasknud ajavoolul end Chiang Maisse kanda ja siia pikemaks pidama jäänud. Budistlike templite ja religioossete inimeste keskel on üsna loomulik, et väärtustame nüüd enesesse süüvimist ja lihtsat eluviisi.
Et kõik ära rääkida, tuleb minna tagasi Srinakarini järvele. Pärast mõnepäevast hulpimist naaseme sealt Kanchanaburisse, mille on teinud tuntuks Tai ajalukku raiutud ehitis – sild üle Kwai jõe. Selle valmimise lugu on rohkem kui traagiline. Teise maailmasõja ajal ehitasid jaapanlaste kätte langenud Briti, Austraalia, Hollandi ja Ameerika sõjavangid koos kohalikega 415 km pikkuse raudtee läbi džungli Birmasse, et Jaapani armeed seal sõjatehnikaga varustada. Ebainimlike tingimuste tõttu hukkus ehituse käigus umbes 12 000 sõjavangi ja 90 000 tsiviilelanikku. Sildu oli sellel surmaraudteel üle 600, kuid eriti kuulsaks on saanud sild nr 277, mis rajati tollal veel Mae Klongi nime kandvale jõele. Selle ehitamisest ja puruks pommitamisest on kirjutatud raamat ning tehtud auhindadega üle külvatud film, jõgi sai seejuures eksitavalt nimeks Kwai ja nii on ka jäänud.
Ajalooradadelt tagasi tänapäevas, istume järgmisel õhtul ööbussi ja oleme hommikul kell kuus Põhja-Tai linnakeses Chiang Mais. “Te olete kindlasti hirmus väsinud,” ohkab meie öömaja vastuvõtus töötav tüdruk. Oleme muidugi – et mitte liiga vara kohale saabuda, veetsime kaks tundi kohvikus ja otsustasime siis seljakotid ära tuua. “Tuba saab vabaks alles kell kaks,” nendib ta. “Kui te just ei taha endale üht suuremat tuba, rõduga.” Paus. Sama hinna eest? “Jah, sama eest. Mul pidi sinna homme sõbranna tulema, aga panen siis tema teie tuppa.”
Vaatame toa üle – selle eest võiks küsida vähemalt kaks korda rohkem, sest see on broneeritust ka kaks korda suurem, aknaga tagahoovi, “veidi hämaram kui see teine”, aga see-eest ka vaiksem. Konditsioneeri, diivani, kirjutuslaua, külmiku, teleriga. Kõik see ainult 11 euro eest. Kui meie ukselingi külge hakkab ilmuma iga päev kotikesega kaks pudelit vett, kohvipulber, rull WC-paberit (hei, kas tänavatoit on siin tõesti nii hull?), seep-šampoon-palsam ja üle päeva uued rätikud, tekib tunne, nagu me rööviksime seda öömaja. Iga päev kolm nädalat järjest.
Juba esimesel õhtul saame Chiang Mais tuttavaks Margusega, eestlasest šopahoolikuga Aasias. Selgub, et ostlemisest vabal ajal on tal meiega üsna sarnased vaimsed huvid. Leiame kohe ühise keele ja nii avastame end järgnevatel nädalateks vormuvatel päevadel alatihti koos palvetamas, mõtlusega tegelemas ja enda sisse vaatamas.
Pea kahe nädala pingutuste järel oleme saavutanud tunde, et sansaarast vabanemine pole enam kaugel. Otsustame Ahtoga jumalatele lähemale minna ja teeme seda väärikalt.
Sõidame Doi Suthepi mäele vaatama templit, mis legendi järgi ehitati siia pärast seda, kui valgele elevandile reliikvia selga seoti, loom vabaks lasti, ta sellesama mäe otsa tuli, kolm korda pasundas ja siis surnult maha kukkus. Nime Wat Phra That kandev tempel on Tais üks pühamaid, kuhu tullakse palverännakule ka naaberriikidest.
Uut indu täis, jätkame oma teekonda ülesmäge, pilvede poole. Jah, selgub, et saab veel kõrgemale sõita, külla hmongide hõimule. Tee nii siia kui ka siit edasi koosneb kurvidest, mille vahele pole sirgeid eriti mahtunudki. “Lõik enne küla on täiesti kohutav,” loeme Google Mapsist kommentaare. Valmistume halvimaks, aga leiame eest tee, mille kohta Nepalis öeldaks “väga hea asfaltkate”. Tsivilisatsioon on tailased ära rikkunud.
Hmongid tegelevad enda elus hoidmiseks põhiliselt käsitöö ja selle müügiga. Nii on küla peatänav üks pikk ja hargnev turg, letid kahel pool. Kõrvale põigates satume ka kohtadesse, mida turistidele ei eksponeerita.
“Hello, your driving licence,” nõuab politseinik, kes meid kinni peab. “Palun ka rahvusvaheline juhiluba,” teatab ta plastkaarti silmitsedes. Saanud sellegi pihku, surub ta näpu dokumendi väljaandmise kuupäevale ja arvab, et kehtivusaeg on läbi. Otsin talle kaanelt õige daatumi ja mees laseb meil vastumeelselt minna. Ahto võtab oma keskeakriisikapriisiga paigalt ja me kulgeme edasi, ikka kusagile nirvaana suunas.
