Mõtluse liha ja kondid

Oleme lasknud ajavoolul end Chiang Maisse kanda ja siia pikemaks pidama jäänud. Budistlike templite ja religioossete inimeste keskel on üsna loomulik, et väärtustame nüüd enesesse süüvimist ja lihtsat eluviisi. 

Et kõik ära rääkida, tuleb minna tagasi Srinakarini järvele. Pärast mõnepäevast hulpimist naaseme sealt Kanchanaburisse, mille on teinud tuntuks Tai ajalukku raiutud ehitis – sild üle Kwai jõe. Selle valmimise lugu on rohkem kui traagiline. Teise maailmasõja ajal ehitasid jaapanlaste kätte langenud Briti, Austraalia, Hollandi ja Ameerika sõjavangid koos kohalikega 415 km pikkuse raudtee läbi džungli Birmasse, et Jaapani armeed seal sõjatehnikaga varustada. Ebainimlike tingimuste tõttu hukkus ehituse käigus umbes 12 000 sõjavangi ja 90 000 tsiviilelanikku. Sildu oli sellel surmaraudteel üle 600, kuid eriti kuulsaks on saanud sild nr 277, mis rajati tollal veel Mae Klongi nime kandvale jõele. Selle ehitamisest ja puruks pommitamisest on kirjutatud raamat ning tehtud auhindadega üle külvatud film, jõgi sai seejuures eksitavalt nimeks Kwai ja nii on ka jäänud.

Sild üle Kwai jõe. Kumerad piirded olevat originaalid, rombikujulised lisatud pärast sõda.
Sillal sõidavad endiselt ka rongid. Jalutajad ei pea sel juhul siiski vette hüppama, sest rongi ees kõnnib turvatöötaja. Kunagisest surmaraudteest on praegu kasutusel umbes 130 km.
Meil õnnestub eemalt osa saada ka etendusest, mis kujutab silla ehitamist ja pommitamist. Kunstiline väärtus sellel puudub, kuid heli- ja valgusefektid on pimestavalt kurdistavad.

Ajalooradadelt tagasi tänapäevas, istume järgmisel õhtul ööbussi ja oleme hommikul kell kuus Põhja-Tai linnakeses Chiang Mais. “Te olete kindlasti hirmus väsinud,” ohkab meie öömaja vastuvõtus töötav tüdruk. Oleme muidugi – et mitte liiga vara kohale saabuda, veetsime kaks tundi kohvikus ja otsustasime siis seljakotid ära tuua. “Tuba saab vabaks alles kell kaks,” nendib ta. “Kui te just ei taha endale üht suuremat tuba, rõduga.” Paus. Sama hinna eest? “Jah, sama eest. Mul pidi sinna homme sõbranna tulema, aga panen siis tema teie tuppa.”

Vaatame toa üle – selle eest võiks küsida vähemalt kaks korda rohkem, sest see on broneeritust ka kaks korda suurem, aknaga tagahoovi, “veidi hämaram kui see teine”, aga see-eest ka vaiksem. Konditsioneeri, diivani, kirjutuslaua, külmiku, teleriga. Kõik see ainult 11 euro eest. Kui meie ukselingi külge hakkab ilmuma iga päev kotikesega kaks pudelit vett, kohvipulber, rull WC-paberit (hei, kas tänavatoit on siin tõesti nii hull?), seep-šampoon-palsam ja üle päeva uued rätikud, tekib tunne, nagu me rööviksime seda öömaja. Iga päev kolm nädalat järjest.

Juba esimesel õhtul saame Chiang Mais tuttavaks Margusega, eestlasest šopahoolikuga Aasias. Selgub, et ostlemisest vabal ajal on tal meiega üsna sarnased vaimsed huvid. Leiame kohe ühise keele ja nii avastame end järgnevatel nädalateks vormuvatel päevadel alatihti koos palvetamas, mõtlusega tegelemas ja enda sisse vaatamas.

Palvetame, et ikka raha jätkuks, sest Tai jumalikud kogemused on miskipärast hinnastatud.
Mõtiskleme aine eri vormide üle: näiteks saab teha lihast villa, ilma et maitseomadused kannataksid.
Otsime võimalusi enda sisse vaadata ning mõtiskleme kesta ja sisu harmoonia üle.
Avardame tajusid, katsetades alguses mantraga Chiang …
… aga kärbime selle siis silbiks Chang. (Ühtlasi panustame Tai järgmise õllepudelitest templi ehitusse.)
Muidugi käime ka jumaliku lehvituse kantsis (või näidatakse meile ridade vahelt keskmist sõrme?).
Õpime tundma budismi kõige tõhusamaid valvureid …
… ja tähtsamaid pühakuid.

Pea kahe nädala pingutuste järel oleme saavutanud tunde, et sansaarast vabanemine pole enam kaugel. Otsustame Ahtoga jumalatele lähemale minna ja teeme seda väärikalt.

Ahto investeerib üle poole meie päevaeelarvest palverännaku motoriseerimisse. “Kas väiksem poleks parem?” pinisen ma rendifirmas kurtidele kõrvadele.

Sõidame Doi Suthepi mäele vaatama templit, mis legendi järgi ehitati siia pärast seda, kui valgele elevandile reliikvia selga seoti, loom vabaks lasti, ta sellesama mäe otsa tuli, kolm korda pasundas ja siis surnult maha kukkus. Nime Wat Phra That kandev tempel on Tais üks pühamaid, kuhu tullakse palverännakule ka naaberriikidest.

Lootoseõis käes, teevad naised päripäeva ringe ümber kuldse stuupa.
Kõrgemate jõudude kohalolu on silmaga näha.
Kas Buddha naeratab tõesti meile?

Uut indu täis, jätkame oma teekonda ülesmäge, pilvede poole. Jah, selgub, et saab veel kõrgemale sõita, külla hmongide hõimule. Tee nii siia kui ka siit edasi koosneb kurvidest, mille vahele pole sirgeid eriti mahtunudki. “Lõik enne küla on täiesti kohutav,” loeme Google Mapsist kommentaare. Valmistume halvimaks, aga leiame eest tee, mille kohta Nepalis öeldaks “väga hea asfaltkate”. Tsivilisatsioon on tailased ära rikkunud.

Üle majakatuste avaneb siin täiesti vaadeldav vaade (Nepal on meid ära rikkunud).

Hmongid tegelevad enda elus hoidmiseks põhiliselt käsitöö ja selle müügiga. Nii on küla peatänav üks pikk ja hargnev turg, letid kahel pool. Kõrvale põigates satume ka kohtadesse, mida turistidele ei eksponeerita.

Kuidas ehitada soodsalt äravoolamiskindel trepp? Hmongid teavad.
Selline näeb välja hmongide mesitaru.
Kohaliku kohviku pidaja otsustab Ahtole näidata, kuidas hmongid ambu lasevad. Ahto näitab seejärel vastu, kuidas eestlased lasevad, ja lajatab noole otse puuvilja keskele.
Noorem põlvkond mängib juba moodsamate laskeriistadega.
Tsivilisatsiooni eest pole kuskil pääsu.
Vanad majad on kolitud muuseumi.
Rahvariideid laenutatakse turistidele fotosessioonideks.
“Hello, ten baht,” õpetavad ühed lapsed teistele, kuidas küsida raha turistidelt, kes neid rahvariiete kandmise tõttu pildistama kipuvad.

“Hello, your driving licence,” nõuab politseinik, kes meid kinni peab. “Palun ka rahvusvaheline juhiluba,” teatab ta plastkaarti silmitsedes. Saanud sellegi pihku, surub ta näpu dokumendi väljaandmise kuupäevale ja arvab, et kehtivusaeg on läbi. Otsin talle kaanelt õige daatumi ja mees laseb meil vastumeelselt minna. Ahto võtab oma keskeakriisikapriisiga paigalt ja me kulgeme edasi, ikka kusagile nirvaana suunas.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.