Vaprusevärinad

Normaalne argpüks ei roni kohta, kus tal on kõhe olla, ega tee asju, mida kardab. Sellega ongi kõik öeldud.

Kolm nädalat järjest ühes kohas viibida on meie uus rekord. “Same?” küsivad hommikuti kohvikus teenindajad ega ulata meile enam menüüdki. “Same-same,” naerame lõbusalt vastu. Rutiin toob meie ellu värsket vaheldust.

Chiang Mai tänavad, kohvikud ja poed on jõuluehteis. Linnas annavad tooni kunstkuused, päkapikumütsid ja põhjapõdrasarved. See on pidulik aeg ka meie jaoks. Kuna kohe pärast jõule on saamas meist illegaalid, kammime juuksed seitlisse ja seame sammud immigratsioonibüroosse. Libistame oma passid koos vajalike koopiate, täidetud ankeetide ja 3800 Tai baadiga (u 100 eurot) üle leti ning jääme ootama, millega bürokraatia masinavärk meid üllatab. Sürpriis ei jää tulemata: 40 minutit hiljem saame oma passid tagasi. Nii lihtne pole olnud viisa pikendamine mitte kusagil mujal.

Jõululaupäeva hommikul pakime üle hulga aja taas seljakotid, rabame bussijaamast piletid kohe väljuvale minibussile ja istume ootusärevalt oma kohtadele. Meid ootab lähema kolme ja poole tunni jooksul väidetavalt ees 762 kurvi. See kõlab ju nagu atraktsioon! Ja see ongi. Lõbustuspargi Ameerika mäed pluss pesumasina tsentrifuug. Mitte asjata pole istmete külge kinnitatud oksekotid. Meie üle keskea juhist, kes tundub rahulik tasakaalukas mees, saab rooli taha istudes hasartne poisike, kes kasutab pidurit ainult siis, kui keegi tahab maha minna. Kurvid rehvide vilinal? “Pidur on kiiruse surm,” tuletab Ahto mulle meelde. Möödasõit pimedas kurvis? Aga kus siis veel, sirgeid ju pole! Vastu tulev veoauto tuututab pahaselt, aga tõmbab teeserva.

Kui pool maad on sõidetud, vaatan seda kõike juba apaatselt ja … haigutan. Vaatan kaunist mägimaastikku … ja haigutan uuesti. “See on algava merehaiguse tunnus,” teatab Ahto. “See on kõige kuradima kurvilisem tee, kus me elus oleme sõitnud!” ühman vastu. See on tee, mis viib meid Paisse. Lubatust pool tundi kiiremini kohale jõudnud, võtan esimeses kohvikus kange ingveritee ja saan oma peaaegu alanud merehaigusest õnneks üle.

Pai on väike võluv hipilinnake keset hurmavat Põhja-Tai loodust. Juhtuvat üsna sageli, eriti noorte ränduritega, et siia tullakse nädalaks, lahkutakse aga aasta pärast. Või kahe.

Liiklusele on Walking Street pärast kella kuut suletud. Meie seda esimesel õhtul muidugi ei tea. Rendime kohe pärast saabumist rolleri ja põristame oma öömajja, mis asub “linna lähedal maal”. Seljakottidest vabanenud, naaseme peatänavale, jätame oma suksu templiaia kõrvale, rollerite jaoks maha märgitud joonte vahele, ja läheme jõe äärde.

Kui me kaks tundi hiljem tagasi jõuame, on tänav palistatud lettidega ja rollerit ei paista kuskil. Kiikame kõrvaltänavatesse – ei ole. Uurime müüjatelt. Nad viipavad templihoovi poole, kus samuti pargitakse. Meie kaherattalist ei paista kuskil. Käime kõik kohad ka teist ja isegi kolmandat korda läbi, aga selgub, et meil siiski ei jäänud nii suur asi kahe silma vahele. Kui see pole kõrvale tõstetud, siis on see ju varastatud?! Juba esimesel päeval!? “Peaksime vist rendifirmasse teatama,” arutleb Ahto. Lähen neljandat korda lettide juurde ja pöördun seekord ühe noore piiga poole: “Ega siin enne üht rollerit olnud? Me ei leia seda mitte kuskilt!” Mul on ilmselt üsna õnnetu näoilme, sest tüdruk jääb mõttesse. “Äkki jätsite selle teise templi äärde? Siin on neid kaks,” pakub ta seejärel.

Mamma mia! Muidugi oleme oma “ärandatud” ratta kaotanud teise, täpselt samasuguse müüri äärde. See on kenasti ühe toiduleti nurga juurde tõstetud. Tunneme end tõeliselt lollide, aga see-eest väga õnnelikena.

Jõululaupäev ei jää meilgi tähistamata. Õhtusöögiks sätime end 10 000 km kaugusele kodusesse peolauda, õigemini lauale. Lööme omastega klaase kokku, elame kaasa hapukapsa ja seaprae konsumeerimisele ning vulpsame nõudepesu ajaks tagasi Taimaale. Aitäh teile, oli tore õhtu!

Elame Paist umbes kolm kilomeetrit eemal väikeses suveonnis. Pärast teist ööd küsime endale küll lisateki, sest päeval kolmekümnega küpsetanud õhutemperatuur jahutab öösel arktiliselt mõjuva 14 kraadiga.

Muidugi käib Pai juurde ka rolleritega mööda ümbruskonda ringi kärutamine. Paljud just siin alles sõitma õpivadki, nii et populaarsuselt kolmas kehakate pärast päkapikumütsi ja lühikesi pükse on valge mähis ümber jäseme, aksessuaariks mõnel ka kark kaenla all. (See on sedastus, mitte hinnang – kes meist siin ikka süütu on.)

Esimene väljasõit viib meid keset agraarmaastikku, kõndima üle riisipõldude ehitatud bambussillale. Haljendavad riisivõrsed tuleb küll ise juurde mõelda, sest saak on ammu koristatud.

Tagasiteel põikame sisse kohaliku farmeri juurde, kellele loodusjõud 2008. aastal vingerpussi mängisid. Ühel ilmselt mitte väga ilusal päeval läks mehe maatükk, kus ta sojaube kasvatas, keskelt ilma igasuguse hoiatuse ja selge põhjuseta lõhki. Mehe istandus oli rikutud, kuid nutikas farmer taipas oma õnnetuse siiski enda kasuks pöörata. Kuna krunt asub tee ääres, mis viib turistide seas populaarse koseni, tegi ta maalõhest vaatamisväärsuse. Piletiraha asemel küsib pere annetust ning kostitab vastutasuks oma külalisi maatükil vohavast hibiskusest tehtud mahla ja mõnusate suupistetega, mida soovijaile ka kaasa müüakse.

Looduse palju pikaajalisemat voolimistööd läheme aga imetlema Pai kanjonisse. See on ümbruskonna kõige menukam päikeseloojangukoht, kuid sobib hästi ka jõu- ja tasakaalutrenniks.

“Äkki läheks mõnel õhtul veel kanjonisse pildistama?” teen ma juba järgmisel hommikul Ahtole suurepärase ettepaneku. Vaprus on minu teine nimi.