Elu nagu põnevikus

Meie tüüneid päevi Pais ilmestavad seiklused nagu Eesti filmis: püss ripub küll seinal, aga padrunid on otsas.

Aasta viimased tunnid mööduvad meil põnevalt. Varustame end maasikate ja rummiga, varjume joobnud turistide eest oma tillukesse häärberisse ja paneme arvutist mängima ühe oma lemmiksarja seni nägemata hooaja. Suure põnevuse tõttu magame aastavahetuse peaaegu maha.

Põnevus jätkub 1. jaanuaril, kui ühel Pai ristmikul peab meid kinni liikluspolitseinik. “Palun teie dokumendid,” ei suuda seadusesilm meid millegi originaalsega üllatada. Ahto ulatab politseinikule juhiloa. “Rahvusvaheline luba?” – “See on seljakotis. Kott on öömajas,” tunnistab minu piloot, et on seadusega pahuksisse sattunud. “Hea küll, aga võtke see siis järgmine kord ikka kaasa,” ütleb mees Ahto arreteerimise asemel. “Ja sõitke ettevaatlikult, väga palju õnnetusi juhtub.” Sama ristmiku nurga peal on politseinikud sisse seadnud laua, kus kirjutatakse välja ja kasseeritakse sisse trahve neilt turistidelt, kel pole üldse luba liikluses osaleda või kes ei kaitsnud oma rumalat pead kiivriga. Järjekord laua taga, millest rõõmsalt mööda sõidame, on päris pikk.

Vahelduse eesmärgil, kuid ilma põnevate vahejuhtumiteta kolime uuel aastal meie häärberist ühel pool linna ridaelamusse teisel pool, ja soetame endale seejärel ringi kappamiseks ka uue suksu.

“Kui sa kohe selle ratta pealt maha ei tule, siis otsi endale uus ema, ma ütlen … uus ema.” (Eesti filmiklassika)

Kruiisime mööda väiksemaid ja suuremaid teid ning mu suunurgad kisuvad sel ajal vägisi ülespoole. “Kui õige prooviks, kas saab korvi ratta pöördel maast lahti?” üritab Ahto minu turvalist idülli oma jalgratturinaljadega ära rikkuda. Ah et adrenaliini jääb puudu? No aga lähme siis loojanguks uuesti kanjonisse! (Endal paneb juba mõte sellest neerupealised hoogsalt tööle.)

Kanjonis suurt midagi muud ei juhtu, kui et leiab aset naispeategelase areng, mida annab edasi kaader tulevasest seiklusfilmist.

“Ja siis ma olen nagu sangar seiklusfilmis, ohu ees ei sule iial silmi …”
Filmi meespeategelane seisab samal ajal üksi vastamisi ürglooduse toore jõuga.
Kuna päikesele on jäetud ainult kõrvaltegelase roll, teeb ta peagi solvunult minekut.

Ühel hommikul ärkame juba veidi pärast südaööd ehk kell pool kuus, et minna pildistama kuulsat Pai udu. Kõige lihtsam oleks lihtsalt varahommikul siilikese moodi udu sisse sukelduda ja klõpsima kukkuda, aga professionaalsed udupildistajad ja ka asjaarmastajad kogunevat kuulu järgi enne päikesetõusu Yun Lai vaateplatvormile. See asub mäe otsas ja mägi ise tsoonis, kuhu viivate teede kohta kasutas meie kolmerattalise laenutaja sõna steep. Nii ongi, varsti keerutame üles üsna järsust ja kitsast külavaheteest. Oleme peaaegu kohal, kui viimase tõusu peal annab meie kolmerattaline alla, jääb seisma ja hakkab siis tagasi veerema. Saan korralduse kiiresti väljuda. Ahto sõidab tõusu alguse juurde tagasi, annab mõnuga gaasi ja vuristab kergelt üles välja. Üleliigseteks osutusid just minu kilod …

Esimene pilt udust näeb välja selline.
Tasapisi hakkab päike horisondi tagant nina välja pistma.
Org on paksu udu sees, aga pealpool saab nautida päikselist hommikut.
Ka päevalill teab hästi, kuhu hommikul vaadata.
Aidaa, mõõdutunne, panen siia veel ühe udupildi.
Ja veel ühe …
See on nüüd tõesti viimane.
Sest see on juba meie hommikusöök: tee ja pirukad kondenspiimaga. Hiina serviis on laual seetõttu, et vaateplatvorm kuulub all oleva hiinlaste küla elanikele.

Kruiisime päeval jälle mööda külavaheteid, minul suunurgad ülespoole, kui meid peatab maanteel taas politsei, seekord juba neljast mehest koosnev grupp. Ahto küsib ennetavalt, kas nad soovivad ka rahvusvahelist juhiluba näha, ja mina ronin korvist välja, et istme alt Ahto seljakott kätte saada. Politseinik mühatab selle peale midagi ebamäärast ja teeb siis minust telefoniga pilti. Seejärel pildistab ta ka Ahtot. Siis võtab mees sõna lausumata minu seljakoti ja hakkab selle sisuga tutvust tegema. Teine korravalvur võtab ette Ahto seljakoti. Selge. Oleme narkopolitsei huviorbiiti sattunud. Kohe tuleb meelde meie eelmise öömaja omaniku soovitus, et ärge te sealt-ja-sealt marihuaanat ostke, politseil on kombeks sellest suunast tulijaid puistata. (Mille peale me laginal naerma hakkasime: see soovitus käis nimelt ümbruskonna kaardi rutiinse tutvustamise juurde.)

Jälgin huviga, kui sügavale minu seljakotti viitsib mees kaevuda, sest see on asju pungil täis. Politseinik asub neid ükshaaval külgkorvi istmele laduma, teeb aga üsna kiiresti professinaalse järelduse: meie kehakeel pole õige. Kui meil oleks midagi neid huvitavat, paistaks see välja. Ta jätab koti uurimise pooleli, topib välja võetud asjad kenasti tagasi, tõmbab luku kinni ja soovib head teed.

Meie viimane käik Pais viib linna taga oleva mäe otsa, Valge Buddha juurde, kes jälgib muutumatu naeratusega, kuidas päike siin iga päev teisel pool orgu olevate mägede taha kukub. Meie reis Paisse ja ka Taisse hakkab otsa saama.

“Olulisem on hästi reisida kui kohale jõuda,” on ta öelnud. “Keskendu oma eesmärgitusele,” lisame omalt poolt.
Hüvasti, Pai! Siin oli erakordselt meeldiv olla.

 

 

 

 

3 thoughts to “Elu nagu põnevikus”

  1. Aitäh, oli tõesti ootamatult ilus seal. Alla tagasi sõites sattusime taas nii paksu udu sisse, et oli raske eelnevat uskuda. Tervitused Eestimaa talve!

Leave a Reply

Your email address will not be published.