Kas Birma või Myanmar?

“Kas me ikka peame Myanmari minema, kui seal on nii palju probleeme?” küsib Ahto aeg-ajalt, kui talle uudistes Birma kohta kirjutatut tsiteerin. “Sada protsenti!” pole ma mingil juhul nõus seda riiki vahele jätma.

Just veidi aega enne, kui meie Birmasse jõuame, riigi 71. iseseisvuspäeval, lahvatab siin järgmine vägivallapuhang: Rakhine’i osariigis tapavad budistid 13 politseinikku. Jah, see on seesama osariik, mille põhjaosas toimub koletu konflikt rohingja moslemite ja Birma sõjaväe vahel. Arakani armee, nagu see relvastatud grupeering end nimetab, on võtnud eesmärgiks võidelda budistide enamusega Rakhine’i osariigile välja suurem autonoomia. Ka see ligi kümme aastat kestnud konflikt on põhjustanud tuhandete tsiviilisikute põgenemist oma kodudest.

Tõsiseid probleeme ja konfliktikoldeid, mida lahendada, tundub Birmal jätkuvat mitmeks inimpõlveks. Kas siia on eetiline reisida? Selle küsimuse esitasin endale ka mina ja vastan nii. 1. Riigi jaoks, mis alles hakkab välismaailma jaoks avanema, oleks boikott ilmselt tagasi musta auku kukkumine. Turistide kadumisel kannataksid kõige rohkem lihtsad end turismiäriga sidunud inimesed. Meie minemata jätmine ei muudaks valitsuse tegevust, meie vähenegi raha aga aitab kohalikel leiba lauale tuua ja lapsi kooli saata. 2. Kohalike suhtlus välismaailmaga ja välismaailma pilk siin toimuvale on hädavajalik, isolatsioon ei aita riigil areneda. 3. Probleemselt käituvad väga paljude riikide valitsused. Siitsamast Aasiast võib kohe üles lugeda Filipiinid, Indoneesia, Hiina, Kambodža jne. Minemata jätmise põhjus võiks olla pigem enda ohutuse säilitamine, ja isegi see on eetiliselt küsitava väärtusega, sest kohalikel seda võimalust ju pole.

Igatahes siin me nüüd oleme. Üldse mitte nii tõsised, nagu eelneva põhjal arvata võiks. Ka Yangoni lennujaamas kontrollib meie passe nakkavalt lõbus naisterahvas, kelle eesnimi on rinnasildi järgi Win Win ja kes naaberlaua ametnikuga lakkamatult lobiseb. Võtame seda hea endena ja tõepoolest: meie kottide sisu ei huvita kedagi, seega droon, mida ametlikult ei tohi riiki tuua ja mis avastamise korral lennujaamas ära võetakse, jääb meiega. (Maalt lahkudes saab selle muidugi tagasi, mistõttu on drooniga reisijal nutikas lennata ära samast lennujaamast.)

Seejärel tervitab Yangon meid tasuta bussisõiduga lennujaamast kesklinna. Juhil pole nii palju vahetusraha ja ta viipab käega, et sisenegu me niisama. Prii sõidu saab ka üks teine turistipaar. Nii juhtubki, et Birma endine pealinn hakkab meile meeldima kohe algusest peale.

Piirkonnale, kus me Yangonis peatume, andsid praeguse kuju Briti kolonisaatorid. Tänavate võrgustiku planeeris, nagu näha, sõdur. Joonlauaga.

Siin juba ennegi asunud Hiinalinna peetakse Yangoni kõige põnevamaks linnaosaks. Esiteks on siin säilinud kõige rohkem koloniaalaja hooneid terves Kagu-Aasias. Teiseks meelitab turiste 19. tänav, kus õhtul särisevad vardad kõikvõimalike suupistetega ja voolab odav õlu.

Yangoni kõige tähtsam maamärk on loomulikult seotud budismiga – legendi järgi üle 2500 aasta vana Shwedagoni pagood, kus muu hulgas olevat tallel ka kaheksa Buddha juuksekarva. Ühte neist tahetakse ilmselt lõhki ajada meie sisenemisel, kui piletiputkas istuv noormees leiab, et mul on liiga kitsad püksid jalas ja peaksin endale kohaliku longyi ehk lungi ümber võtma. Keerutan siis end imestunult siia ja sinna, kuni naisterahvas kõrval otsustab, et pole häda midagi. Nimelt on peale nende rõivaste, mis õlad ja jalad paljaks jätavad, naistel keelatud siin ka retuuse ja muid liibuvaid pükse kanda. Pole vaja munki palvetamise juures eksitada.

Jalutan üksi templite vahel, kui mind kõnetab tumepunases mungarüüs mees. “Kust sa oled?” Koht nimega Eesti ei ütle talle midagi, aga ta kutsub mu ühte templisse sisse. “Saa tuttavaks, see on minu guru,” osutab ta vanemale mungale. Teine mees ei suuda sõna “Estonia” isegi järele hääldada, küll aga tahab mind seejärel kohe õnnistama hakata. “Selle püha veega õnnistamise järel ei ähvarda sind enam ükski oht.” Ta valab mulle vett pihku ja palub selle endale pähe patsutada. Seejärel pritsib mind ka ise, nii et jõuan vaevu kaamera käega kinni katta. Aiman, et kohe on üks oht siiski lähenemas, ja ma ei eksi. “Palun nüüd annetust!” teatab munk. Valemunk. Klassikaline templipettus … “Oi, kogu raha on abikaasa käes,” valetan talle rõõmsalt vastu, “ja ma olen ta täiesti silmist kaotanud. Peangi ta nüüd üles otsima.” Lahkun sündmuskohalt ja jään juurdlema, kas valemunga õnnistus siiski läheb arvesse või ei.

Kuhu mujale kui 19. tänavale viivad meid pärast seda iseenesest jalad, tellivad õlut janused kurgud ja näksivardaid korisevad kõhud. Vennastume ühe saksa poisiga ja õestume kahe prantslannaga, kellest vanem, 70aastane proua teeb veel kell üks öösel ettepaneku võtta viimased õlled nende hotelli baaris. Tunnen end selle jaoks liiga noorena, minu ööuni on hakanud venima sama pikaks kui lapsepõlves.

Järgmise päeva veedame ka nagu lapsepõlves: läheme rongiga sõitma. Lõbu pärast. Seda teevad turistid Yangonis ringikujulisel liinil, mille rong läbib kolme tunniga. Nagu Shwedagoni stuupa, on parajasti ka raudtee aga osaliselt remondis ja ringi asemel saame sõita mööda sirget ehk edasi-tagasi.

Vastamata on veel pealkirjas püstitatud küsimus. Kas kasutada nime Birma või Myanmar? See on kasutaja enda otsustada, leitakse siin. 1989. aastal nimetas sõjaväeline hunta pärast riigipööret Birma ümber Myanmariks. Paljud poliitiliselt teadlikud inimesed keeldusid seda nime kasutamast, et mitte juhtunut legitimeerida. Sama seisukoha on võtnud ka mitmed välisriigid. Nii kasutab osa riike endiselt üht ja osa teist nime. Ajad on aga muutunud ja nüüd kuuleb ka kunagise opositsionäärist poliitvangi ja praeguse de facto liidri Aung San Suu Kyi suust pärast varasemat ignoreerimist nime Myanmar. Kohalikud kasutavad argikeeles siiski endiselt nime Birma. Kuigi ladina tähtedega kirjutatult väga erinevad, häälduvat need nimed birma keeles muide väga sarnaselt: umbes nagu bama ja manma.