Nagu suurem osa Inle külastajaid, peatume ka meie väikeses järveäärses linnakeses nimega Nyaung Shwe. Matkast toibunud, võtame ette kaks väga tegusat päeva: ühe veeteedel ja teise, pilgeni sportliku, maa peal.
Alustan sealt, kus eelmine kord lõpetasin: miks on Inle järve vaiadele ehitatud majadel igas küljes aknad? Vastus on kirjas kolme põrsakese muinasjutus: et kuri hunt pulkadest maja minema ei jaksaks puhuda. Ehk kui ilm hakkab marutama, tehakse aknad lahti, et tormituuled vundamendita maja ümber ei lükkaks.
Elu järvel nõuab muidugi paati ja need mürisevad siin edasi-tagasi varahommikust hilisõhtuni. Päikesetõusu ajal on kaluritel juba käed tööd täis. Sõna otseses mõttes, mistõttu aerutavad nad hoopis jalaga. Teist jalga on vaja, et kere kõikuvast paadist vette ei prantsataks.
Kuna kalapüügiga rikkaks ei saa, on mitmed kalurid sellest loobunud ja teenivad leiba hoopis artistina. See tähendab, et tuleb sõuda mõne mööduva turistipaadi juurde, oma akrobaatlikke oskusi demonstreerida ja kui turistid on isu täis pildistanud, etenduse eest raha kasseerida.
“Kõigepealt Indein,” annan teada paadimehele, kellega leppisime kokku väljumise hommikul kell seitse. “Läheks enne ikka turule?” pakub ta välja levinud päevakava, sest turg kestab vaid lõunani. Me ei lase end ümber veenda, sest parim valgus pildistamiseks kestab veelgi lühemat aega.
Tunnike sõitu ja jõuamegi külla, mille taga kõrgub midagi uskumatut – stuupamets. Seda nähes vajub minu lõug ripakile vaatamata tõsiasjale, et enam-vähem juba tean, mida oodata. Üle tuhande stuupa suhteliselt väiksel maa-alal! Shwe Inn Thein Paya kompleksi loojaid pole ajaloolased suutnud välja selgitada, on ainult oletusi ühe või teise 17. või 18. sajandi valitseja suhtes. Kaotame siin Ahtoga teineteise silmist juba esimese kümne minutiga ja saame kokku kaks tundi hiljem. Minu fotokasse lisandub selle ajaga ligi 700 pilti! Mis muud, kui hakkan neid aga järjest näitama …
Olgu, ma halastan. Ütlen vaid, et siin tegeldakse aktiivselt restaureerimisega ja mul on väike hirm, et sellega minnakse liiale. Rohtu kasvanud ja ajahambast näritud stuupadel on võlu, mida neil kullakihiga kaetuna ja üles vuntsituna enam pole. Seetõttu soovitan huvilistel kiirustada.
Vahelduseks astume seejärel hoopis turistilõksu. Teadlikult. Ühtlasi oleme valmis rafineeritud võteteks, millega meid meelitatakse nagu kuutõbiseid oma rahakotiraudu avama ning selle sisu vasakule ja paremale luhvtitama. Midagi sellist siiski ei juhtu. Birma inimesed on viisakad ja sõbralikud, pakuvad sulle tasuta teed, tutvustavad käsitöö loomise protsessi ja kui sa selle kõige peale midagi ei osta, muutuvad lihtsalt veidi kurvaks.
Mille kõigega siis järve vaiadele ehitatud majades tegeldakse? Hõbesepad meisterdavad kohalike hõbedamaardlate toorainest ehteid. Turistidele näidatakse üht töötavat noormeest ja juhatatakse nad siis edasi ehtepoodi. Käsitöölised ketravad puuvilla-, siidi- ja lootosekiust lõnga ning kudujad teevad sellest kangastelgedel kanga. Turistidele näidatakse töötavaid naisi ja juhatatakse nad siis edasi kangapoodi. Tubakaäris voolivad naised ükshaaval sigarette, turistidele näidatakse kaht töötavat naist ja sigaretimüüja pakub siis toodangut proovida.
Mitte kõik Inle kandi inimesed ei tegele usinalt kalapüügi või käsitööga. Kõige laisem osa kohalikest kasvatab hoopis köögivilju. Nad nimelt mõtlesid välja, kuidas teha seda ilma kastmata. Otse vee peal! Järvepõhjast lõigatakse vesihüatsinti ja tehakse sellest ujuvpeenrad. Selle vahele lisatakse kihiti väetiseks tuhka, siis uusi taimi ning nii saadaksegi ujuv ja ise vett ammutav peenar, mida hoiavad paigal järve põhja kinnitatud bambustoikad. Kõige rohkem kasvatatakse ujuvaedades tomateid.
Kuna matkal Kalaw’st Inleni selgus, et meie füüsiline vorm on viimasel ajal alla käinud (ma ei hakka nimetama, kummal rohkem), otsustame teha selle päästmiseks ühe eriti sportliku päeva. Rendime Nyaung Shwe kõige kallimast rendifirmast linna kõige paremad maastikurattad ja asume otsustavalt teele. Ilm on suurepärane ja linnakesest välja viivad teed peaaegu tühjad. Mõned kilomeetrid juba sõitnud, valime järve äärde viiva tee. Ja voilà!
Selgub, et siin tõepoolest tehaksegi veini ja pakutakse neid väikese tasu eest ka degusteerida. Veiniriik Birma? Seda lihtsalt peab lähemalt uurima!
Üks neist võidab meie südame. Teeme oma läbinisti sportlikku päeva pisikese pausi ja täiendame oma valikut ka populaarse kohaliku salatiga.
Teie seiklused on, nagu alati, nii kirjas kui pildis puhas rõõm.
Aitäh jagamast!
PS. Te igaks juhuks ikka vaadake ette, et liiga sportlikuks ei lähe – kaks ratast vs. kaks pdl veini kisub mu meelest ilmselgelt liialt spordi poole kiiva :)
Aitäh kaasa elamast! Peame jah ettevaatlikud olema, et üle ei treeniks. Mõõdutunne kipub alt vedama. :)
See Birma tundub tõesti veel kõige maalilisem ja ägedam koht olevat, imelised pildid sealt. Millal oma rattad kodumaa poole tagasi pöörate?
Mina olin eelmise kommentaari autor. Et te ei arvakjs, et mingi troll :D
Isegi õhtu- ja hommikuvalgus tundub siin kuidagi eriline. Praegu on konkreetsed plaanid aprillini ja veidi vähem konkreetsed sealt tiba edasigi, aga eks elu teeb oma korrektiivid.
Birmas on võrratu, tänud heade piltide eest!
:)
Ilusad pildid ja paljud tuttavad kohad! :)
Kas keskeakruiisil on ka juba mingisugune määratud lõpukuupäev (märts?!) või ei ole sellest juttu tulnud :)?
Kas juba on nõudlust lõpetamise järele? :) Märtsis me veel tagasi tulla ei raatsi ja võimalik, et ka aprillis mitte. Kuni tagasilend pole ostetud, ei tea me kuupäevadest midagi. Ja see pole ostetud. :)