Kuidas armastada elu?

Kuidas kallistada püütonit? Lugeda maailma suurimat raamatut? Uppuda väikese poisi silmadesse? Kõndida kauges külas ja hämmastuda, ikka veel? Teha sellest kõigest mitmemeetrine lugu ja saada siis aru, kui palju jäi ütlemata …

Mandalay linna puhul olevat kõige ilusam selle nimi. “Mina teie asemel jätaksin ta vahele,” teatab meie giid Sounar teel Inle järve äärde. Me siiski ei jäta ega kahetse oma otsust hiljem põrmugi. Saame siin kokku oma hiljuti leitud, kuid justkui aastatetaguse sõbraga – kaubarändur Margus on nagu meiegi Birmas esimest korda. Lööme temaga paari järgmise piirkonna avastamiseks kokku nii käed kui ka kannud.

Yangoniga võrreldavat arhitektuuri me Mandalayst tõesti ei leia, aga õhustik osutub meeldivaks. Südalinna kõige põnevamad vaated avanevad turul.

Arbuusi? Või hoopis bambustoru-riisi?
Kel pea töötab, võib käed rüppe lasta.
Kes läheb õnge kuivatatud kalaga?

Naise kõrval, kes müüb avokaadosid, istub mungarüüs poiss. Kui küsin luba teda pildistada, ajab ema poisi püsti ja käsib tal oma rüü kenaks kohendada. Poiss poseerib meelsasti ja ema tunneb oma noviitsiks saanud järeltulija üle silmanähtavalt uhkust.

“Kümneaastane,” vastab poiss konarlikus inglise keeles küsimuse peale, kui vana ta on. Endal silmad nii sügavad-sügavad …
Turu kõrval on bussipeatus. Siit väljuvad kahekordsed bussid, täpselt nagu Londonis.

Kui hommikul linna peale lonkima läheme, tormab meile ühel promenaadil järele halli habemega mees: “Ärge minge paleesse! Te toetate sellega Myanmari sõjaväge!” Maung Maung on endine matemaatika- ja füüsikaõpetaja, kes muutlike aegade ja ilmselt ka varjamatu poliitilise meelsuse tõttu kaotas oma ameti ja teenib nüüd leiba taksojuhina. Ta soovitab meil külastada teisi, tasuta kohti, ja pakub sõidutajaks mõistagi iseennast. Meile see sobib, nagunii oleksime pidanud autojuhi otsima. Lepime kokku mõistlikus hinnas ja selles, et meid viiakse ainult sinna, kuhu ka ise tahame minna. (Paleesse väga ei tahtnudki.) Kauba peale esitatakse meile anekdoote, mõned üsna toredad ja teised veidi kahtlasema sisuga. Maung Maung on mees, kelle visiitkaardil seisab kiri “Including funny joking service”.

“Tahtsin endale head aju osta. Käisin uurimas Hiina, Jaapani, Ameerika riigipea käest, palju nende aju maksab. Vähe maksid, ei ostnud. Võtsin hoopis Myanmari presidendi oma. See oli kõige kallim. Brand new, never used,” jutustab Maung Maung.

Tema naljade vahel teeme tutvust ka linnaga. Näiteks käime vaatamas 19. sajandil valminud maailma kõige suuremat raamatut. Selle iga lehekülg asub omaette stuupas.

Kokku on selliseid stuupasid kuldse Kuthodaw’ pagoodi juurde ehitatud 729.
Üks raamatu 1460 leheküljest. Kivitahvlitele on graveeritud Birma kanoonilised budistlikud tekstid.

On vist juba selge, et kuldsed pagoodid käivad Birma juurde nagu lained mere juurde. Loodus aga armu ei anna ja pagoode tuleb aeg-ajalt üle kullata (selle toetamiseks ühel õigel budistil juba rahast kahju ei ole). Siin tulevad mängu Birma kullassepad: saame näha, kuidas kullalinti vasaraga imeõhukeseks taotakse.

Umbes nelja ruutsentimeetri suuruse kullalehe saamiseks tuleb tümitada üht tükikest kokku kuus tundi! Alustatakse 12 g lehega, mis lõigatakse kuueks ehk lõplik leht kaalub 2 grammi.

Seejärel laseme end sõidutada linnast välja, Hmwe Paya alias Snake Pagoda alias maotempli juurde. Tempel endast midagi vaatamisväärset ei kujuta, kuid siia olevat üle 40 aasta tagasi roomanud kaks suurt püütonit. Tollal templi eest hoolitsenud munk vedanud roomajad uuesti džunglisse, aga järgmisel päeval tulnud need templisse tagasi ja nii korduvalt, kuni lõpuks lasti neil jääda. Mungad hakkasid aja jooksul arvama, et tegemist on selle pagoodi kunagiste munkade reinkarnatsiooniga. Nüüd on siin juba uued püütonid, aga usk nende pühadusse on säilinud.

Pealtnäha tavaline püüton, aga vari reedab tõe.
Pealtnäha tavaline blogija, aga kallistab reinkarneerunud munka. Justkui ei teaks, et mungad ei tohi naisterahvast isegi riivata.

Loojangu ajaks sätime end maailma kõige pikema, 1,2 km tiikpuust silla juurde, mida kohalikud kasutavad päeval endiselt üle järve pääsemiseks. Õhtuti vallutavad silla turistid ja siis ei pääse sealt enam kuhugi.

Meie valime U Beini sillal trügimise asemel paadisõidu.
Selles pole siiski midagi originaalset. Peagi rivistatakse kõik ühele joonele, et olla valmis kulminatsiooniks …
… ehk just nendeks hetkedeks.

Varahommik leiab meid juba laeva pealt korvtoolidest, mütsid peas ja tekid ümber. Algab kümme tundi kestev sõit mööda Irrawaddy jõge allavoolu. Ühtegi Irrawaddy jõedelfiini me sel laevareisil ei näe (neid olevat Aasia eri piirkondades järel umbes 7000 ja vaatamata nimele eelistavad nad jõgedele meresuudmeid), see-eest kohtame Irrawaddy kalureid  – küll nii vähe, et needki tunduvad ohustatud liigina.

Võimas Irrawaddy jõgi nii annab …
… kui ka võtab.  
Kõige põnevam osa meie laevasõidust on maaleminek.
Nimelt annab silla insener-tehniline lahendus ühes punktis järele. Ahto astub sealt üle juba pärast kollapsit, kui kohalik titaan, ise puusadeni vees, tala oma õlgadel hoiab. Atlas väsib siiski ära ja meie peame laevas ootama, kuni sillainsenerid nööri abil uue liitmiku moodustavad.

Olemegi jõudnud Birma kõige tähelepanuväärsemasse piirkonda – Bagani. Varem ka nime Pagan kandnud linn oli 9.–13. sajandil samanimelise kuningriigi keskus. Kuningriigi kõrgajal ehitati siia üle 10 000 budistliku templi, pagoodi ja kloostri, millest praegu on säilinud umbes 3000, osa neist küll juba varemetes. On isegi raske ette kujutada, milline nägi siinne maastik välja siis, kui pühakohti oli üle 10 000.

Kuni 2016. aastani ronisid turistid selle toreduse pildistamiseks pagoodide otsa, seal kus aga said. Muidugi keelati see lõpuks ära. Nüüd saab ametlikult nautida vaadet tornist, kuhu pääsemiseks peab pileti ostma, või päikesetõusu ajal hirmkallilt palliga ringi lennates. Mõnele poole on lükatud kokku ka “vaatluskünkad”, parema vaate korral voorib sellise juurde aga rahvast lausa bussidega.

Alati pole tähtis, mis jääb kaadri kõrvale.
Vahel ei mahu aga soovitugi sisse.
Siin on lihtne leida kohti, kus pole samal ajal ühtki teist hingelist.
Kui välja arvata mõni suurmees.
Või süüta lambukesed. Oih, kitsed.
Eesmärgi nimel tuleb natuke ka reegleid rikkuda. Või mis patt see kivihunniku otsa ronimine ikka on.
Vastutasuks saame ainult meie päralt oleva vaate.

Bagani piirkond koosneb kolmest üksteisele üsna lähedal asuvast pisilinnast ja kümmekonnast külast. Viimased huvitavad meid kõige rohkem. Tuleb vaid rolleri selga istuda ja gaasi anda. Sellega tahan öelda, et erinevalt mõnedest muudest kohtadest Birmas võivad siin ka turistid rolleriga sõita, aga ainult elektrilistega.

Elektrirollerid meeldivadki meile rohkem: need ei reosta ei heitgaaside ega ka müraga. Minu sinine suksu näeb lisaks hea välja.
Kohalikud ise ajavad oma asju siiski bensiinimootori toel.
Või pigistavad hobujõude välja hoopis pühvlitest.

Põrutame ühel päeval koos Margusega külla, mille pea kõik majapidamised tegelevad lakitud ilu- ja tarbeesemete tootmisega. Birma lacquerware kuulsus ulatub üle riigipiiride. Saame siin teada, et ühe kausikese tootmiseks tuleb läbida 16 etappi.

Selle sisse pole arvatud bambuslaastude peenestamine.
Just õhukestest bambuslaastudest, liimi kasutamata, kõik need tooted aga kokku keerutataksegi. Vahel ka punutakse.
Saame ühel koduõuel ka ise laastud pihku, aga isegi pärast ettenäitamist ei saa ei mina ega Margus nende kokkukeerutamisega absoluutselt hakkama. Pererahvas saab see-eest lõuatäie naerda.
Aga tagasi protsessi juurde. Kui karkass valmis, võetakse appi värnitsapõhine lakk. Eri etappides segatakse sinna erinevaid asju, näiteks savi.
Vahepeal tuleb kõvasti lihvida ja poleerida. Ka värviga katmine lõppfaasis nõuab tublisti aega: ühe kihi traditsioonilise värvi kuivamiseks kulub nädal. Moodsad keemilised värvid kuivavad päevaga, aga sellised tooted on ka palju odavamad. Pildil vasakult paremale alt üles kõik etapid, mida ühe kausi tegemine nõuab.
Iga värvi jaoks tehakse lakipinda graveeringud pärast eelmise värvi kuivamist.
Seejärel tõmmatakse graveering üle uue värviga ja pühitakse see pärast kuivamist maha.
Minule avaldavad muljet ka teistsuguse tehnikaga valminud nõud — siin on kaetud lakipind munakoortega.

Töid ja tegemisi on Bagani ümbruskonnas aga teisigi. Raskemad neist, tundub, on taas jäetud naistele.

Just naised tassivad killustikku.
Ja tulist bituumenit.
Et sellest teed ehitada.
Samal ajal kui mehed punuvad. (Jah, ma kordan ennast. Või teeb seda elu ise?)
Õnneks igal pool veel kõvakattega teid ei ole ja naised saavad teistele toimetustele keskenduda.
Loomi karjatada.
Meeste riideid pesta.
Niisama asju ajada.
Või lastel silma peal hoida.
Kes on juba pika elu ära elanud ja rabamised ära rabanud, saab lõpuks aega maha istuda ja sigari süüdata.

Selle pere juurde jääme ka meie pikemalt istuma. Pildil oleva naise õetütar kutsub meid nimelt katuse alla teed jooma. See ei maksa midagi, teatab ta kohe, ja toob lauale ka suupisted. Istume ja vaatame, kuidas naised maisilehest sigarit kokku keeravad ja seda tõmbavad, üht meie jaoks tuvastamata puuvilja koorivad, naeravad ja end niisama hästi tunnevad. “Kas ma saaksin ühe sigari kaasa osta?” küsib Margus. “Võta niisama,” pakub perenaine. Oleme hämmingus. Meid on juba mitmel pool tuppa kutsutud lootuses, et ostame pererahvalt käsitööd. Siin ei taheta raha ei tee, näkside ega sigari eest ja lubatakse pildistada, palju isu on.

Need kaks on õed, toas vaatab telekat noorema mees.

Kui oleme pool tundi ära istunud, hakkame minekut tegema, aga kuidagi veider on niisama lahkuda. “Kas see on teie pood?” küsin perenaiselt kõrval oleva käsitööleti kohta. “Jah,” järgneb lakooniline vastus ilma ühegi katseta meis ostuhuvi tekitada. Puul ripuvad ilusad käsitöökangad, mõnedest on juba longi‘d õmmeldud, aga minu pilku köidab üks teine. “Kui palju see maksab? Võtan selle,” uurin proualt. Kümme tuhat, ütleb ta. See teeb kuus eurot. “Kümme minutit? Ma õmblen selle valmis,” pakub ta seejärel lahkelt. Läheb kaksteist – proua ei näe õmblusmasina nõela taha niiti pista. Õnneks mina näen ja töö saab alata.

Nii õmmeldakse mulle ühes väikses Birma külas oma longi, kohalikus keeles longyi.

Midagi üsna ebatavalist näeme Baganis, otse oma öömaja ees veel (ja nii ootamatult, et ei jõua isegi tuppa fotoka järele joosta): shinbyu pwe‘d ehk noviitsiks pühitsemise tseremooniat, õigemini osa sellest, pidulikku rongkäiku. Selle eesotsas sõidutatakse uhkelt tulevasi noviitse, näod meigitud ja riides nagu printsid. Rongkäik saab olema nii uhke, kui palju on poiste peredel jõukust. Tseremoonia üks osa on ka kloostri jaoks annetusi koguda.

Printsiks riietatud tulevane noviits teel kloostrisse, kus tal pea paljaks pöetakse ja peened rõivad lihtsa tumepunase rüüga asendatakse.
Ka tüdrukutest võib saada noviits — nemad kannavad Birmas roosat rüüd –, kuid enamasti osalevad shinbyu‘l tüdrukud, kes on äsja läbinud kõrvade augustamise rituaali ja tähistavad seda rongkäigus koos oma noviitsiks saavate vendadega. Mõlemal juhul riietatakse tüdrukud printsessideks.
Ees astuvad naised annetuseks mõeldud rahalehvikutega, nende taga kannavad naised rahapakke juba kotiga.
Muidugi käivad tähistamise juurde ka lilled …
… ja muusika.

Kuna tõenäoliselt pole enam kedagi, kes oleks nii kaugele viitsinud lugeda, panen endale siia lõpetuseks ühe päikeseloojangupildi.

Rohkem ma seekord Birmas loojanguid pildistada ei jõua. Aga ma tahan tagasi juba enne, kui olen lahkunud. Armastada elu on siin eriti lihtne.

 

 

8 thoughts to “Kuidas armastada elu?”

  1. Ei ole veel suutnud sa ära kurnata mind oma kirjutistega. Võid ka edaspidi oma testküsimusi esitada, et teada saada, kas loetakse või ei :-)

  2. Näed, ma ei ole Baganist kaugemale jõudnudki. Ega ei kipugi siit minema ;)
    Täna käisin seal Pwa Saw külas jälle. Avastasin, et olin ühte peret päris suure summaga (umbes 85 €) lüpsnud. Ei saanud isegi öösel magada selle pärast, sest kujutasin ette kuidas nad seal kurvastasid pärast mu lahkumist, kui arve uuesti üle kalkuleerisid. Me kontakte ei vahetanud. Ostu tegin juba mitu päeva tagasi, aga alles eile trükkisin arvutisse ja avastasin vea.

    Hommikul sõitsin esimese asjana sinna. Alguses ei saanud nad üldse aru, et mida ma seal lehvitan nende kümnetuhandelistega. Palusin siis selle kaustiku välja otsida, kuhu ma ise kõik ostud kirja panin ja kokku arvestasin. Tegin uue kalkulatsiooni ja siis nägid nemadki, et olin esimesel korral unustanud viimase rea summale liita. Siis läksid muidugi näod rõõmsaks ja kutsuti lauda istuma. Nad polnud ise midagi arvestanud, ega teadnudki, et ma neid tüssasin.

    Mul oli tegelikult päris palju planeeritud tänasele päevale ja hakkasin ära minema, aga lõpuks ikka jäin nende keelitamise peale sinna. Paar tundi läks märkamatult mööda, kuigi suurem osa jutust jäi mõlemale poolele arusaamatuks ;) Jõin teed ja sõin kodukootud maiustusi. Rääkisime Aasia käsitööst, näitasin neile arvutist teiste maade käsitööst fotosid ja nad kommenteerisid, kust nemad on snitti võtnud ja kes nende järgi midagi tegema hakanud. Lõpuks sain veel neilt õhukese raamatu, mille on trükkida lasknud jaapanlased, kes toetavad ettevõtmist Bagan Regional Development Project. Seal raamatus on sees kõik selle küla käsitöölised ja vist ka muidu tähtsamad tegelased. Igal juhul on seal kaks fotot sellest perest keda ma rahaga lüpsin, siis see naine, kes mind kõige esimesel külastusel kohe hoovi vedas, neid punaseid marju pakkus ja demonstreeris kausside tegemist. Te seda vist ei näinud, kuna asi lõhnas lõksu järgi ;) See oli see nali, et tal oli umbes kolm lauset ära õpitud: this is kitchen, this is cow eating ja kolmas midagi oma toodangu kohta. Igal juhul on ta pilt raamatus sees. Ja kolmandaks on seal foto sellest naisest, kes mulle sigari keeras. Mälestus missugune…

    Selgus veel, et see vana naine on selle mehe tädi, kellele ma raha viisin. Mõned majad edasi külast väljapääsu suunas. See, kus oli päris suur lett katuse all nende lakitud topsid ja kausikestega. Käisin pärast veel selle vanatädi juures ka ja ostsin kõik pudeliavajad ära ;)

    Iga päev suudab ikka millegagi üllatada siin. Eile õhtul käisin söömas selles restoranis, kus meile ilma küsimata laud täis kanti ja pärast pisut arvega üllatati. Olin ainus külastaja. Ma elan nüüd päris selle koha ligidal ja sõidan mitu korda päevas mööda. Peale seda korda pole ma seal üldse rahvast näinud. Eile istusin õhtul lauda ja tellisin kanakarri. Esimene tüdruk ei saanud aru mida ma tahan. Järgmine ka mitte. Kolmandaks tuli poiss, kes neist kõige noorem paistis ja sai aru. Karrile lisandusid veel neli kausikest õliseid lisandeid nagu varemgi. Lauale tõi need üks tüdruk, keda saatsid veel kaks ja poiss oli ilmselt tõlgiks, et küsida, kas kõik on okei. Kõik lahkusid peale ühe tüdruku, kes algul seisis paar meetrit lauast eemal ja naeratas. Pärast minu kolmandat kulmukergitust võttis ta tooli ja sättis end sinna istuma. Kuidagi kohatu tunne oli niimoodi süüa. Varsti tuli teinegi tüdruk ja siis nad kihistasid seal omaette. Ma lõpuks ei pidanud vastu ja mõtlesin, et peaks kuidagi juttu tegema. Küsisin “what is your name?” aga nad ei saanud sellestki aru. Võtsin appi google tõlke ja siis nad said oma nimed ette vuristada. Kõlasid sarnaselt. “Olete õed?” oli juba arusaadav. Olidki. Lõpuks selgus, et nad kõik on ühest perest. Kolm õde ja vend. Olid Mandalayst sinna tööle tulnud, kuna see koht kuulub nende vanaisale. Poiss olevad juba koolid lõpetanud, kuigi alles 16. Ülikooli kohta vastas “5 years”. Jäi selgusetuks kas ta läheb viie aasta pärast või kestab see nii kaua. Tüdrukute koolilugu oli segasem. Kõige noorem oli neist 18 ja pidi 9.klassis käima. Või on tal 9 klassi haridust? Internetiga on mul telefonis jätkuvalt kehvasti ja ei jõudnud kõiki tõlkeid ära oodata ja toit sai ka otsa. Igal juhul oli väga sisukas õhtusöök. Ja oh seda rõõmu, mida minu külastus neile valmistas. Igat küsimust loeti kambakesi põnevil nägudegga, kõva häälega veerides ja siis läks lahti üksteise võidu inglisekeelsete sõnade vatuseks väljapakkumine. Nojah, muidu nad istuvad seal terved päevad, midagi teha pole, kuna kliente napib. Ja siis tuleb äkki välismaalane ja hakkab nendega veel juttu rääkima.

    Mu jutt vist kiskus pikale, aga nendest olukordadest siin võib kirjutama jäädagi ;)

    1. Kommentaari pikkus vastab igati loo enda pikkusele. :) Söögijutud polegi mul veel ära mahtunud, aga ehk mahub järgmisse postitusse, kokkuvõttesse. Igatahes jätkuvalt põnevat Bagani avastamist, mul jäävad kripeldama kõik need ülejäänud seitse küla, kuhu me ei jõudnud.

    1. Ehk satun edaspidi kandma. Pärast õmblemist sättis proua mulle selle ümber küll, aga pikkade pükste peale ja vale pluusiga, pole päris see. :)

Leave a Reply to Inge Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.

The reCAPTCHA verification period has expired. Please reload the page.