Kuidas kallistada püütonit? Lugeda maailma suurimat raamatut? Uppuda väikese poisi silmadesse? Kõndida kauges külas ja hämmastuda, ikka veel? Teha sellest kõigest mitmemeetrine lugu ja saada siis aru, kui palju jäi ütlemata …
Mandalay linna puhul olevat kõige ilusam selle nimi. “Mina teie asemel jätaksin ta vahele,” teatab meie giid Sounar teel Inle järve äärde. Me siiski ei jäta ega kahetse oma otsust hiljem põrmugi. Saame siin kokku oma hiljuti leitud, kuid justkui aastatetaguse sõbraga – kaubarändur Margus on nagu meiegi Birmas esimest korda. Lööme temaga paari järgmise piirkonna avastamiseks kokku nii käed kui ka kannud.
Yangoniga võrreldavat arhitektuuri me Mandalayst tõesti ei leia, aga õhustik osutub meeldivaks. Südalinna kõige põnevamad vaated avanevad turul.
Naise kõrval, kes müüb avokaadosid, istub mungarüüs poiss. Kui küsin luba teda pildistada, ajab ema poisi püsti ja käsib tal oma rüü kenaks kohendada. Poiss poseerib meelsasti ja ema tunneb oma noviitsiks saanud järeltulija üle silmanähtavalt uhkust.
Kui hommikul linna peale lonkima läheme, tormab meile ühel promenaadil järele halli habemega mees: “Ärge minge paleesse! Te toetate sellega Myanmari sõjaväge!” Maung Maung on endine matemaatika- ja füüsikaõpetaja, kes muutlike aegade ja ilmselt ka varjamatu poliitilise meelsuse tõttu kaotas oma ameti ja teenib nüüd leiba taksojuhina. Ta soovitab meil külastada teisi, tasuta kohti, ja pakub sõidutajaks mõistagi iseennast. Meile see sobib, nagunii oleksime pidanud autojuhi otsima. Lepime kokku mõistlikus hinnas ja selles, et meid viiakse ainult sinna, kuhu ka ise tahame minna. (Paleesse väga ei tahtnudki.) Kauba peale esitatakse meile anekdoote, mõned üsna toredad ja teised veidi kahtlasema sisuga. Maung Maung on mees, kelle visiitkaardil seisab kiri “Including funny joking service”.
Tema naljade vahel teeme tutvust ka linnaga. Näiteks käime vaatamas 19. sajandil valminud maailma kõige suuremat raamatut. Selle iga lehekülg asub omaette stuupas.
On vist juba selge, et kuldsed pagoodid käivad Birma juurde nagu lained mere juurde. Loodus aga armu ei anna ja pagoode tuleb aeg-ajalt üle kullata (selle toetamiseks ühel õigel budistil juba rahast kahju ei ole). Siin tulevad mängu Birma kullassepad: saame näha, kuidas kullalinti vasaraga imeõhukeseks taotakse.
Seejärel laseme end sõidutada linnast välja, Hmwe Paya alias Snake Pagoda alias maotempli juurde. Tempel endast midagi vaatamisväärset ei kujuta, kuid siia olevat üle 40 aasta tagasi roomanud kaks suurt püütonit. Tollal templi eest hoolitsenud munk vedanud roomajad uuesti džunglisse, aga järgmisel päeval tulnud need templisse tagasi ja nii korduvalt, kuni lõpuks lasti neil jääda. Mungad hakkasid aja jooksul arvama, et tegemist on selle pagoodi kunagiste munkade reinkarnatsiooniga. Nüüd on siin juba uued püütonid, aga usk nende pühadusse on säilinud.
Loojangu ajaks sätime end maailma kõige pikema, 1,2 km tiikpuust silla juurde, mida kohalikud kasutavad päeval endiselt üle järve pääsemiseks. Õhtuti vallutavad silla turistid ja siis ei pääse sealt enam kuhugi.
Varahommik leiab meid juba laeva pealt korvtoolidest, mütsid peas ja tekid ümber. Algab kümme tundi kestev sõit mööda Irrawaddy jõge allavoolu. Ühtegi Irrawaddy jõedelfiini me sel laevareisil ei näe (neid olevat Aasia eri piirkondades järel umbes 7000 ja vaatamata nimele eelistavad nad jõgedele meresuudmeid), see-eest kohtame Irrawaddy kalureid – küll nii vähe, et needki tunduvad ohustatud liigina.
Olemegi jõudnud Birma kõige tähelepanuväärsemasse piirkonda – Bagani. Varem ka nime Pagan kandnud linn oli 9.–13. sajandil samanimelise kuningriigi keskus. Kuningriigi kõrgajal ehitati siia üle 10 000 budistliku templi, pagoodi ja kloostri, millest praegu on säilinud umbes 3000, osa neist küll juba varemetes. On isegi raske ette kujutada, milline nägi siinne maastik välja siis, kui pühakohti oli üle 10 000.
Kuni 2016. aastani ronisid turistid selle toreduse pildistamiseks pagoodide otsa, seal kus aga said. Muidugi keelati see lõpuks ära. Nüüd saab ametlikult nautida vaadet tornist, kuhu pääsemiseks peab pileti ostma, või päikesetõusu ajal hirmkallilt palliga ringi lennates. Mõnele poole on lükatud kokku ka “vaatluskünkad”, parema vaate korral voorib sellise juurde aga rahvast lausa bussidega.
Bagani piirkond koosneb kolmest üksteisele üsna lähedal asuvast pisilinnast ja kümmekonnast külast. Viimased huvitavad meid kõige rohkem. Tuleb vaid rolleri selga istuda ja gaasi anda. Sellega tahan öelda, et erinevalt mõnedest muudest kohtadest Birmas võivad siin ka turistid rolleriga sõita, aga ainult elektrilistega.
Põrutame ühel päeval koos Margusega külla, mille pea kõik majapidamised tegelevad lakitud ilu- ja tarbeesemete tootmisega. Birma lacquerware kuulsus ulatub üle riigipiiride. Saame siin teada, et ühe kausikese tootmiseks tuleb läbida 16 etappi.
Töid ja tegemisi on Bagani ümbruskonnas aga teisigi. Raskemad neist, tundub, on taas jäetud naistele.
Selle pere juurde jääme ka meie pikemalt istuma. Pildil oleva naise õetütar kutsub meid nimelt katuse alla teed jooma. See ei maksa midagi, teatab ta kohe, ja toob lauale ka suupisted. Istume ja vaatame, kuidas naised maisilehest sigarit kokku keeravad ja seda tõmbavad, üht meie jaoks tuvastamata puuvilja koorivad, naeravad ja end niisama hästi tunnevad. “Kas ma saaksin ühe sigari kaasa osta?” küsib Margus. “Võta niisama,” pakub perenaine. Oleme hämmingus. Meid on juba mitmel pool tuppa kutsutud lootuses, et ostame pererahvalt käsitööd. Siin ei taheta raha ei tee, näkside ega sigari eest ja lubatakse pildistada, palju isu on.
Kui oleme pool tundi ära istunud, hakkame minekut tegema, aga kuidagi veider on niisama lahkuda. “Kas see on teie pood?” küsin perenaiselt kõrval oleva käsitööleti kohta. “Jah,” järgneb lakooniline vastus ilma ühegi katseta meis ostuhuvi tekitada. Puul ripuvad ilusad käsitöökangad, mõnedest on juba longi‘d õmmeldud, aga minu pilku köidab üks teine. “Kui palju see maksab? Võtan selle,” uurin proualt. Kümme tuhat, ütleb ta. See teeb kuus eurot. “Kümme minutit? Ma õmblen selle valmis,” pakub ta seejärel lahkelt. Läheb kaksteist – proua ei näe õmblusmasina nõela taha niiti pista. Õnneks mina näen ja töö saab alata.
Midagi üsna ebatavalist näeme Baganis, otse oma öömaja ees veel (ja nii ootamatult, et ei jõua isegi tuppa fotoka järele joosta): shinbyu pwe‘d ehk noviitsiks pühitsemise tseremooniat, õigemini osa sellest, pidulikku rongkäiku. Selle eesotsas sõidutatakse uhkelt tulevasi noviitse, näod meigitud ja riides nagu printsid. Rongkäik saab olema nii uhke, kui palju on poiste peredel jõukust. Tseremoonia üks osa on ka kloostri jaoks annetusi koguda.
Kuna tõenäoliselt pole enam kedagi, kes oleks nii kaugele viitsinud lugeda, panen endale siia lõpetuseks ühe päikeseloojangupildi.
Ei ole veel suutnud sa ära kurnata mind oma kirjutistega. Võid ka edaspidi oma testküsimusi esitada, et teada saada, kas loetakse või ei :-)
Aitäh! Tegelikult on mul veel mõned salanipid, et teada saada, ega ma ainult endale kirjuta. :)
Mina ka loen alati lòpuni ja igatsen Aasiat. Kòike paremat teile.
Aitäh heade soovide eest!
Näed, ma ei ole Baganist kaugemale jõudnudki. Ega ei kipugi siit minema ;)
Täna käisin seal Pwa Saw külas jälle. Avastasin, et olin ühte peret päris suure summaga (umbes 85 €) lüpsnud. Ei saanud isegi öösel magada selle pärast, sest kujutasin ette kuidas nad seal kurvastasid pärast mu lahkumist, kui arve uuesti üle kalkuleerisid. Me kontakte ei vahetanud. Ostu tegin juba mitu päeva tagasi, aga alles eile trükkisin arvutisse ja avastasin vea.
Hommikul sõitsin esimese asjana sinna. Alguses ei saanud nad üldse aru, et mida ma seal lehvitan nende kümnetuhandelistega. Palusin siis selle kaustiku välja otsida, kuhu ma ise kõik ostud kirja panin ja kokku arvestasin. Tegin uue kalkulatsiooni ja siis nägid nemadki, et olin esimesel korral unustanud viimase rea summale liita. Siis läksid muidugi näod rõõmsaks ja kutsuti lauda istuma. Nad polnud ise midagi arvestanud, ega teadnudki, et ma neid tüssasin.
Mul oli tegelikult päris palju planeeritud tänasele päevale ja hakkasin ära minema, aga lõpuks ikka jäin nende keelitamise peale sinna. Paar tundi läks märkamatult mööda, kuigi suurem osa jutust jäi mõlemale poolele arusaamatuks ;) Jõin teed ja sõin kodukootud maiustusi. Rääkisime Aasia käsitööst, näitasin neile arvutist teiste maade käsitööst fotosid ja nad kommenteerisid, kust nemad on snitti võtnud ja kes nende järgi midagi tegema hakanud. Lõpuks sain veel neilt õhukese raamatu, mille on trükkida lasknud jaapanlased, kes toetavad ettevõtmist Bagan Regional Development Project. Seal raamatus on sees kõik selle küla käsitöölised ja vist ka muidu tähtsamad tegelased. Igal juhul on seal kaks fotot sellest perest keda ma rahaga lüpsin, siis see naine, kes mind kõige esimesel külastusel kohe hoovi vedas, neid punaseid marju pakkus ja demonstreeris kausside tegemist. Te seda vist ei näinud, kuna asi lõhnas lõksu järgi ;) See oli see nali, et tal oli umbes kolm lauset ära õpitud: this is kitchen, this is cow eating ja kolmas midagi oma toodangu kohta. Igal juhul on ta pilt raamatus sees. Ja kolmandaks on seal foto sellest naisest, kes mulle sigari keeras. Mälestus missugune…
Selgus veel, et see vana naine on selle mehe tädi, kellele ma raha viisin. Mõned majad edasi külast väljapääsu suunas. See, kus oli päris suur lett katuse all nende lakitud topsid ja kausikestega. Käisin pärast veel selle vanatädi juures ka ja ostsin kõik pudeliavajad ära ;)
Iga päev suudab ikka millegagi üllatada siin. Eile õhtul käisin söömas selles restoranis, kus meile ilma küsimata laud täis kanti ja pärast pisut arvega üllatati. Olin ainus külastaja. Ma elan nüüd päris selle koha ligidal ja sõidan mitu korda päevas mööda. Peale seda korda pole ma seal üldse rahvast näinud. Eile istusin õhtul lauda ja tellisin kanakarri. Esimene tüdruk ei saanud aru mida ma tahan. Järgmine ka mitte. Kolmandaks tuli poiss, kes neist kõige noorem paistis ja sai aru. Karrile lisandusid veel neli kausikest õliseid lisandeid nagu varemgi. Lauale tõi need üks tüdruk, keda saatsid veel kaks ja poiss oli ilmselt tõlgiks, et küsida, kas kõik on okei. Kõik lahkusid peale ühe tüdruku, kes algul seisis paar meetrit lauast eemal ja naeratas. Pärast minu kolmandat kulmukergitust võttis ta tooli ja sättis end sinna istuma. Kuidagi kohatu tunne oli niimoodi süüa. Varsti tuli teinegi tüdruk ja siis nad kihistasid seal omaette. Ma lõpuks ei pidanud vastu ja mõtlesin, et peaks kuidagi juttu tegema. Küsisin “what is your name?” aga nad ei saanud sellestki aru. Võtsin appi google tõlke ja siis nad said oma nimed ette vuristada. Kõlasid sarnaselt. “Olete õed?” oli juba arusaadav. Olidki. Lõpuks selgus, et nad kõik on ühest perest. Kolm õde ja vend. Olid Mandalayst sinna tööle tulnud, kuna see koht kuulub nende vanaisale. Poiss olevad juba koolid lõpetanud, kuigi alles 16. Ülikooli kohta vastas “5 years”. Jäi selgusetuks kas ta läheb viie aasta pärast või kestab see nii kaua. Tüdrukute koolilugu oli segasem. Kõige noorem oli neist 18 ja pidi 9.klassis käima. Või on tal 9 klassi haridust? Internetiga on mul telefonis jätkuvalt kehvasti ja ei jõudnud kõiki tõlkeid ära oodata ja toit sai ka otsa. Igal juhul oli väga sisukas õhtusöök. Ja oh seda rõõmu, mida minu külastus neile valmistas. Igat küsimust loeti kambakesi põnevil nägudegga, kõva häälega veerides ja siis läks lahti üksteise võidu inglisekeelsete sõnade vatuseks väljapakkumine. Nojah, muidu nad istuvad seal terved päevad, midagi teha pole, kuna kliente napib. Ja siis tuleb äkki välismaalane ja hakkab nendega veel juttu rääkima.
Mu jutt vist kiskus pikale, aga nendest olukordadest siin võib kirjutama jäädagi ;)
Kommentaari pikkus vastab igati loo enda pikkusele. :) Söögijutud polegi mul veel ära mahtunud, aga ehk mahub järgmisse postitusse, kokkuvõttesse. Igatahes jätkuvalt põnevat Bagani avastamist, mul jäävad kripeldama kõik need ülejäänud seitse küla, kuhu me ei jõudnud.
Tahaks pilti, kus sul see longi seljas:)
Ehk satun edaspidi kandma. Pärast õmblemist sättis proua mulle selle ümber küll, aga pikkade pükste peale ja vale pluusiga, pole päris see. :)