Mingalaba, ütlevad birmalased nii tervituseks kui ka hüvastijätuks. Meie jätame hüvasti, aga üritame enne seda veel sogases vees kalu püüda.
- Kui Birmas võttis 1962. aastal võimu sõjaväehunta eesotsas kindral Ne Winiga, alustati suurt natsionaliseerimist ja tsentraliseerimist ning võeti eesmärgiks programm “Birma tee sotsialismile”. Kuna sõjaväelaste haridus oli pehmelt öeldes puudulik ja ainsate nõuandjatena kuulati astrolooge, osutus see suunamuutus veelgi “edukamaks” kui enamik sotsialismipürgimusi – seni ühest jõukamast, esirinnas riisi kasvatavast ja rikkalike maavaradega Aasia riigist tehti kiiresti üks maailma vaesemaid.
- 1970. aastal olevat astroloog teatanud kindral Ne Winile, et riik on liikunud poliitiliselt liiga palju vasakule. Õnneks olnud tal kohe ka lahendus välja pakkuda: tuleb liikuda paremale. Nii võttiski kindral üleöö, 6. detsembril vastu geniaalse otsuse kolida liiklus vasakult teepoolelt paremale. Kuna roole pole nii lihtne paremalt vasakule tõsta, teevad Birma autojuhid möödasõite senini enam-vähem umbropsu. Ka uued sõiduautod on siiamaani parempoolse rooliga, ilmselt on neid (nt Jaapanist) odavam importida.
- Astroloogi soovitusel ehitati riigile keset džunglit uus pealinn – Naypidaw. Isegi valitsuse Yangonist välja kolimise kellaaja (6.37 hommikul) 7. novembril 2005 panid paika astroloogid.
- Mõnda aega olid Birmas kasutusel 90- ja 45kjatised rahatähed. Astroloog väitis nimelt, et kuna kindrali õnnenumber on üheksa, peaksid käibel olema rahatähed, mille väärtus jagub tema õnnenumbriga! Segadus läks siiski hirmus suureks ja need kupüürid saadeti ajaloo prügikasti.
- Imelikke numbreid kohtab Birmas praegugi – otse linnatänaval. Mina oleksin nördinud. Brittidelt päritud 30 miili teeb tegelikult 48,28 kilomeetrit. Birmalased, teid sunnitakse pettusega aeglasemalt liiklema!
- Birma taksojuhid on nutikad. Miks lasta Grabil endalt kliente röövida, kui võib sõita sama autoga samal ajal nii taksofirma kui ka Grabi all? Meile sobib, saab muretult ka bussijaamas takso tellida, mitte ei pea kaugemale kõmpima, sest juht ei julge vana kooli taksode lähedusse sõita.
- Birma on noorte inimeste maa. Vanureid väga palju ei kohta, niisamuti prillikandjaid, see-eest lapsi on rohkesti igal ajal igal pool, neid näeb isegi õhtul restoranis oma vanemaid aitamas. Üks umbes kaheksa-aastane poiss valas meile kord õlut juurde, kui klaasid tühjaks olid saanud. Näppasin sellest toreda foto, aga teile ei näita. Pole viisakas. Panen hoopis pildi sellest, kuidas mõnes restoranis joodud õllede üle arvet peetakse. Enamasti jäetakse tühjad kannud lihtsalt lauale või pudelid laua alla, et need pärast kokku lugeda, aga korraliku käibega pubides põhjustaks see suuremat sorti segaduse. Siis tuuakse lauale kaart.
- Kui juba jutt õlle peale läks, olgu ära toodud ka valik, mida meile on siin pakutud. Lisaks juhin tähelepanu pudeliavajale esimesel ja teisel pildil. Lihtsalt geniaalne!
- Birma köögi kohta räägitakse, et veel halvemat toitu saab Aasias ainult Filipiinidel. Mõnel võib ka nii kehvasti minna (sest Birma köögi kolm tunnust on õli, õli ja õli), aga meil pigem vedas. Eriti siis, kui ajasime näpuga järge hinnetel, mis Google’i kaardil söögikohtadele antud, ja tegemist oli veidi kallima kohaga. Kord aga toodi lauale ilmselt kõik toidud, mida kokk oskas teha. Tore, mekime siit ja songime sealt. Ennegi nähtud komplektlõunaid. Pärast hakkas ettekandja ükshaaval arvutama, millisest kausist me kui palju sõime. Mähh?! Kas jäägid lähevad uuele ringile? Arve tuli priske.
- Birmas tasub ostelda! Panin siin Ahtole tõeliselt soliidse komplekti kokku ja see ei maksnud peaaegu midagi!
- Kas teate, kuidas teeselda tekikotti? Birma hotellipidajad teavad. Võtad lina, paned teki peale, võtad teise lina ja keerad kogu kupatuse ülemise serva tagasi. Teised servad peidad madratsi alla. Ongi tekikott!
- Jätan kõige keerulisema teema, poliitika, viimaseks. Räägime sellest meie Inle matka nepallasest giidiga. Need asjad pole siin nii mustvalged, nagu välismeedia laseb paista, kinnitab ta. Ka lääne ajakirjanike liikumisvabadus on siin piiratud ja eri huvigrupid söödavad neile ette erinevat infot. Suur probleem on kohalike inimeste harimatus ja huvipuudus, ka kohaliku meedia tsenseeritus pole adekvaatsete seisukohtade kujunemisele kaasa aidanud. Inimestega on siin lihtne manipuleerida ja seda sageli tehaksegi. Näiteks Rakhine’i osariigis tegutsevat Arakani rohingjade päästearmeed juhivad Pakistanist ja Saudi Araabiast pärit mehed, kes väidavad end võitlevat rohingjade õiguste eest (jah, neilt võeti ju tõepoolest kodakondsus ära), kuid kasutavad selleks terroristlikke võtteid ja välistoetust ning provotseerivad vägivalda vägivallaga. See grupeering värbab lihtsaid külaelanikke oma huvides taplema, mistõttu on ka rahumeelsed elanikud sunnitud kodudest põgenema. Tagajärjeks on seegi, et budistide enamusel on tekkinud “vägivaldsete” moslemite suhtes laialdaselt negatiivne hoiak. Teisalt sõjaväele, kelle käes on (põhiseaduse järgi!) 25% parlamendi kohtadest ja võtmepositsioonid valitsuses, selline segadus sobib – see aitab vähendada The Lady ehk Aung San Suu Kyi šansse järgmistel valimistel. Praegu on ta rahva seas aga vaieldamatult väga populaarne ja ka meie giid tunnustab tema panust inimeste heaolu kasvu.
Fotosid sai Birmas tehtud nii palju, et pole pääsu veel viimasest galeriist.
Suurepärane lugemine! Väga tahaks seda rahvast varsti külastada. Aga väidetavalt pidid mõned Myanmari õlletootjad olema otseselt seotud sõjaväega, sama ka suuremate hotellikettidega. Kas oskate kommenteerida seda?
Tõepoolest, ei olnud asja uurinud, aga Myanmari õlu (kaubamärk) ja veel mõned pärinevat tootjalt, mille osanik on sõjavägi. Mandalay õlletehase natsionaliseerimise suhtes olevat muide siiamaani kohtuasi üleval. Välismaist õlut müüakse piisavalt, samuti leidsime/proovisime me kohalikku käsitööõlut (Burbrit, müüakse nt Rangoon Tea House’is Yangonis). Ka suuri hotellikette on lihtne vältida. Samas ma ei usu, et on täielikult võimalik välistada oma raha jõudmine sõjaväe kätte (alustagem viisadest), pigem tuleks seada eesmärgiks, et seda jõuaks neile võimalikult vähe. Üleskutse täielikult õllest loobuda tundub troopilises kliimas reisides ülepakutud, pealegi on õlu siin odav. Nii et soovitan hoopis vältida riigile kuuluva lennufirmaga lendamist, suurte reisifirmade pakette ning eelistada ka majutus- ja söögikohtadena väikseid eraettevõtjaid.
No vot siis, kolm kuud hiljem on meil piletid Yangoni taskus, seda ennekõike tänu Teie vastusele!
Remargi korras märgin, et teile toodi selles söögikohas nii palju asju seepärast lauale, et teinekord on söögikohtades komme tuua kogu menüü kohale (see on niikuinii suuremas osas enam-vähem valmis), sööja ülesanne on valida, mida ta süüa tahab, ning kui arve tasumiseks läheb, näitab sööja, mida ta sõi – selle põhjal vormistatakse arve. Väiksemates kohalike söögikohtades, kus ma enam-vähem pea kogu aeg söömas käisingi, reeglina niimoodi tehtigi, tuli lihtsalt hiljem näidata, mis söögiks läks. Ning jah, ma eeldan, et ülejäänu läheb patta tagasi. :p
Aitäh infot jagamast. Oleme Sri Lankal saanud ühe toiduna (karri) lauale 12 kausikest eri roogadega, sellel kõigel komplekti hind olenemata sellest, kas sööd kõike või ei, seetõttu ei hammustanud siinset süsteemi enne läbi, kui ettekandja tuli kausikesi üle lugema. Inglise keelt ta nii palju ei osanud, et enne selgitusi jagada, aga ega me taibanud ka siis küsida. Päev läbi laualt lauale rännanud toit vähemalt minu kõhule ei meeldinud, pean hoiatama. See on ka üks põhjus, miks paljud kohalike söögikohad meist külastamata jäävad: selleks ajaks, kui hilist lõunat sööma asume, on sealne hommikul valmistatud toit oma kuus-seitse tundi palava ilmaga pajas seisnud.
Selle info andis mulle üks tore kohalik naine Sittwes, kes ühisel söögikorral tegi nagu muuseas lühiülevaate Birma köögist, ega ma muidu ka ei oleks asja lahti jaganud. :)
Kahju kuulda, et te kohalikke kohti ei tihanud külastada… Ma kuu aja jooksul vist vaid korra käisin läänelikus mõistes viisakas kohas söömas ning no mitte üht probleemi ei olnud. Võib-olla lihtsalt läks õnneks, aga üldiselt valisin kohti, kus oli väga elav kliendiliiklus ning sai otse padadesse sisse kiigata, et nende vahel valik teha. Ning õhtusöögiaeg liikus harjumuspäraselt kella 19–20 kandis minekult enne kella 18 peale, sest kohalikud paigad olnuks muidu juba ammu suletud. Kuigi söök oli teinekord selline, et ei saanud aru, millest see täpselt tehtud oli, oli see imehea. Ning üllatavalt kiiresti harjus ka fermenteeritud mereandide ja eraldi serveeritava uriinilõhna leemega – loodetavasti teil oli au nendega ikka kohtuda, kohaliku köögi võtmeelemendid ikkagi. ;)
Mõte oli, et sellised kohad jäävad pigem külastamata, kus pajad juba ammu ootel (mõnel korral sattusime ikka, polnud valida). Kohalikke söögikohti (ehk selliseid, kus kohalikud kohalikku toitu söövad) väisasime tihti, aga selliseid, kus toit valmistati tellimuse peale. Yangonis käisime näiteks katšinite restoranis ja oli üsna maitsev ning ühes kohalike grillikohas Mandalays istusime lausa kaks õhtut järjest.
Üks analoogne söögikoht pildil tooduga pakkus samuti suurt valikut eri roogi ja ka rahvast oli palju (minu meelest seal kausse üle ei loetud, oli üks hind kogu kupatusele), paraku oli seal vaid paar asja, mis mulle meeldis, kuigi ma eriline toiduga pirtsutaja pole. Krevetipastaga toidud maitsevad aga minu jaoks nii laudaselt, et neid ma mekkimisest rohkem süüa ei suuda. Kui ikka nendest jutt käis. Parimat Birma toitu saime, nii üllatav kui see pole, just kallimates rahvustoitu pakkuvates restoranides. Sama juhtus muide Filipiinidel.
Justament neid ma mõtlesin! Oh, imeline kraam… Ning eks maitsed ole tõesti erinevad – pole ma veel kuulnud kellestki teisest, kes neid naudinguga meenutaks! ;)
Lisan siia ka ühe artikli Washington Postist neile, keda Birmas toimuv huvitab. Soovitan lisaks kommentaare lugeda, sealt leiab ühe sellise, mis, küll üsna radikaalselt, väljendab vähemalt osa birmalaste endi hoiakuid.
Ahtole meeldisid need ka. :)