Laiame Laoses

Et usutavus kaotsi ei läheks, juhtub meiega nagu tellitult ka üks väike äpardus. Laosele väga iseloomulik laia joone äpardus.

“Tuk-tuk?” lähenetakse meile Louangphabangi lennujaamast väljudes ilmselt kõige levinuma küsimusega Aasia tänavatel. “Maybeeeeee,” vastame viisil, nagu tahaksime hirmsasti need neli kilomeetrit 30kraadises leitsakus oma seljakotte siiski kondimootori jõul vedada. “Kui palju?” – “Viiskümmend tuhat.” – “Liiga palju!” – “Hea küll, nelikümmend tuhat.” – “Ei-ei, ka see on liiga palju!” Tegelikult pole mul õrna aimugi, kas seda on vähe või palju. “Nelikümmend tuhat kippi,” jääb mees endale kindlaks ja me ronime tema pinkidega kastikasse.

See lugu ei vääriks üldse rääkimistki, kui paar tundi hiljem ei selguks puänt. Putkast SIM-kaarti ostes avab Ahto oma rahakoti ja näeb seal ainult 100 000 kipi suuruseid kupüüre. 100 000, mitte 10 000, nagu oli Birma suurim rahatäht. Neid sajatuhandesi pistis ta taksojuhile pihku neli ja see ei iitsatanudki. Milline laiamine: nelja kilomeetri eest nelikümmend eurot. Tere tulemast Laose demokraatlikku rahvavabariiki – lollide turistide arvelt hõlptulu teenimine pole siin õigus, vaid kohustus!

Louangphabang (rohkem tuntud nimedega Luang Prabang ja Luang Phabang) asub otse Mekongi jõe kaldal ja on kantud UNESCO kultuuripärandi nimekirja. Selle eest peab tänama Prantsuse koloniste, kelle ehitatud hooned turistidel südame soojaks teevad. Linn on tõepoolest võluv, ka sümpaatsetest kohvikutest-restoranidest ja butiikhotellidest siin puudu ei tule.

Laose kõige olulisem looduslik rikkus peale metsade on Mekongi jõgi. Sellega seotud probleemidest kirjutan vast edaspidi, Luang Prabangis tähendab Mekong aga päikeseloojangutuure ja idüllilisi õhtuid restoranides, mida jõeäär on tihedalt täis pikitud. Kõige otsitumad söögikohad on muidugi need, kus puud ei varja vaadet mägede taha pudenevale päikesele.

Kuna templitest on pärast Birmat mõneks ajaks isu täis, jäävad need meie huviorbiidist välja. Nii vabastame end Luang Prabangis ühe ropsuga umbes 30 budistliku pühakoja külastamisest. Turiste paelub siin aga veel üks budistlik ilming. Peatänaval toimub iidvana traditsioonina igal hommikul kell 5.30 munkadele almuste jagamise tseremoonia. Inimesed ärkavad selleks kodudes enne kukke ja koitu, keedavad valmis potitäie kleepuvat riisi ja pakuvad seda siis, ise murust madalamad, tänaval hanerivis mööduvatele munkadele. Linnavalitsus on paraku mures, et tseremooniast on saanud turistitsirkus ja paljud toiduannetajad kipuvad seda vältima. Meie väldime ka, pool kuus hommikul on tavaliselt muud tegemist.

Küll ei ole mingit põhjust vältida Kuang Si koske, mida peetakse Laose kauneimaks. Rendime rolleri ja umbes 25 suhteliselt hõreda liiklusega kilomeetri järel olemegi sihtpunktis. Enne kose juurde jõudmist jäävad meie teele aga karud.

Need karud elavad kose juurde loodud päästekeskuses. Päästa tuleb neid aga Vietnamis ja Hiinas levinud traditsiooni eest ravida mõningaid haigusi karusapiga. Kui vanasti tapeti karu lihtsalt ära, et sapipõis kätte saada, siis 1980ndatel hakati looma nn karusapifarme. Praegu arvatakse Hiinas ja Vietnamis elavat seetõttu vangistuses umbes 12 000 karu. Nad on surutud imepisikestesse puuridesse, kus nende sapipõide sisestatakse kas püsiv kateeter või lastakse sappi lihtsalt tilkuda looma sapipõide tehtud august. See on jõle, räige, koletu piinamine ja isegi sellest kirjutades hakkab sees keerama. Hiinas on sellised farmid endiselt legaalsed, Vietnamis enam mitte. Farmidest päästetud loomad – paljud farmipidajad on olnud veenmise ja muude motiveerimisvõtete tulemusena nõus loomad ära andma ja oma tegevuse lõpetama – püütakse terveks ravida ja nad saavad endale uue elu ühes sellises kohas nagu siin.

Ükskõik mis päikese all aga ei toimuks, voolaval veel on sellest ükskõik, miski ei takista tal samal ajal silmipimestavalt sillerdada. “See on kõige maalilisem asi, mida ma kunagi olen näinud,” kuulen kose juures õhkamas üht briti noormeest. Mina ei julge põhjapanevalt ülivõrdeliste avaldustega enam ammu esineda, aga nii fotogeenilise kose juurde pole ka meist kumbki varem sattunud.

Dilemma, kas ennast turistide keskel mõnes looduslikus basseinis leotada või hoopis sinna ronida, kust veejuga alla plartsatab – mõlema jaoks pole aega –, laheneb kergelt. Ahto leiab raja ja hakkab üles rühkima. Rada osutub valeks (õige tee kulgeb hoopis treppidest, ühest üles ja teisest alla), kuid me ei lase end sellest häirida. Küll me kuskile välja jõuame.

Ongi seekord kõik. Mida näeb järgmises osas? Loojangut. Mäge. Jõge. Loojangut ja mäge. Mäge ja mäge. Mäge ja jõge. Loojangut ja mäge ja jõge.