Laiame Laoses

Et usutavus kaotsi ei läheks, juhtub meiega nagu tellitult ka üks väike äpardus. Laosele väga iseloomulik laia joone äpardus.

“Tuk-tuk?” lähenetakse meile Louangphabangi lennujaamast väljudes ilmselt kõige levinuma küsimusega Aasia tänavatel. “Maybeeeeee,” vastame viisil, nagu tahaksime hirmsasti need neli kilomeetrit 30kraadises leitsakus oma seljakotte siiski kondimootori jõul vedada. “Kui palju?” – “Viiskümmend tuhat.” – “Liiga palju!” – “Hea küll, nelikümmend tuhat.” – “Ei-ei, ka see on liiga palju!” Tegelikult pole mul õrna aimugi, kas seda on vähe või palju. “Nelikümmend tuhat kippi,” jääb mees endale kindlaks ja me ronime tema pinkidega kastikasse.

See lugu ei vääriks üldse rääkimistki, kui paar tundi hiljem ei selguks puänt. Putkast SIM-kaarti ostes avab Ahto oma rahakoti ja näeb seal ainult 100 000 kipi suuruseid kupüüre. 100 000, mitte 10 000, nagu oli Birma suurim rahatäht. Neid sajatuhandesi pistis ta taksojuhile pihku neli ja see ei iitsatanudki. Milline laiamine: nelja kilomeetri eest nelikümmend eurot. Tere tulemast Laose demokraatlikku rahvavabariiki – lollide turistide arvelt hõlptulu teenimine pole siin õigus, vaid kohustus!

Selline näeb välja kohalik tuk-tuk, mida kutsutakse ka skylab‘iks. Meie limusiin oli väike kastiga veokas songtaew, mida selle juht aga samuti tuk-tuk‘iks kutsus. Loodan edaspidi pildile saada ka jumbo ja klassikalise tuk-tuk‘i.

Louangphabang (rohkem tuntud nimedega Luang Prabang ja Luang Phabang) asub otse Mekongi jõe kaldal ja on kantud UNESCO kultuuripärandi nimekirja. Selle eest peab tänama Prantsuse koloniste, kelle ehitatud hooned turistidel südame soojaks teevad. Linn on tõepoolest võluv, ka sümpaatsetest kohvikutest-restoranidest ja butiikhotellidest siin puudu ei tule.

Täiesti juhuslik näide Luang Prabangile iseloomulikust ehituskunstist, kus oma traditsioonid on segunenud prantslasliku ja hiinapärasega.
See on turistilinn. Kena, puhas, romantiline, justkui loodud mõnusaks olemiseks.
Päris Laost neilt tänavatelt aga otsida ei maksa. Pea iga maja on turismiäri teenistuses.

Laose kõige olulisem looduslik rikkus peale metsade on Mekongi jõgi. Sellega seotud probleemidest kirjutan vast edaspidi, Luang Prabangis tähendab Mekong aga päikeseloojangutuure ja idüllilisi õhtuid restoranides, mida jõeäär on tihedalt täis pikitud. Kõige otsitumad söögikohad on muidugi need, kus puud ei varja vaadet mägede taha pudenevale päikesele.

Kui kõht täis pargitud, saab Beerlao kõrvale võtta Põhja-Laose kõige iseloomulikumat näksi: kuivatatud jõevetikalehte seesamiseemnete ja vahel ka küüslauguga. Kohalikud kutsuvad seda kaipen‘iks.
Beerlao kõrvale sobib peale Mekongi vetikate ka Mekong ise. Päeval piimakohvikarva, peegeldab see loojangu ajal muu hulgas taevaseid tegemisi.

Kuna templitest on pärast Birmat mõneks ajaks isu täis, jäävad need meie huviorbiidist välja. Nii vabastame end Luang Prabangis ühe ropsuga umbes 30 budistliku pühakoja külastamisest. Turiste paelub siin aga veel üks budistlik ilming. Peatänaval toimub iidvana traditsioonina igal hommikul kell 5.30 munkadele almuste jagamise tseremoonia. Inimesed ärkavad selleks kodudes enne kukke ja koitu, keedavad valmis potitäie kleepuvat riisi ja pakuvad seda siis, ise murust madalamad, tänaval hanerivis mööduvatele munkadele. Linnavalitsus on paraku mures, et tseremooniast on saanud turistitsirkus ja paljud toiduannetajad kipuvad seda vältima. Meie väldime ka, pool kuus hommikul on tavaliselt muud tegemist.

Küll ei ole mingit põhjust vältida Kuang Si koske, mida peetakse Laose kauneimaks. Rendime rolleri ja umbes 25 suhteliselt hõreda liiklusega kilomeetri järel olemegi sihtpunktis. Enne kose juurde jõudmist jäävad meie teele aga karud.

Üks Aasia mustkaru lõpetab just päikese käes mõnulemise ja läheb varju otsima.

Need karud elavad kose juurde loodud päästekeskuses. Päästa tuleb neid aga Vietnamis ja Hiinas levinud traditsiooni eest ravida mõningaid haigusi karusapiga. Kui vanasti tapeti karu lihtsalt ära, et sapipõis kätte saada, siis 1980ndatel hakati looma nn karusapifarme. Praegu arvatakse Hiinas ja Vietnamis elavat seetõttu vangistuses umbes 12 000 karu. Nad on surutud imepisikestesse puuridesse, kus nende sapipõide sisestatakse kas püsiv kateeter või lastakse sappi lihtsalt tilkuda looma sapipõide tehtud august. See on jõle, räige, koletu piinamine ja isegi sellest kirjutades hakkab sees keerama. Hiinas on sellised farmid endiselt legaalsed, Vietnamis enam mitte. Farmidest päästetud loomad – paljud farmipidajad on olnud veenmise ja muude motiveerimisvõtete tulemusena nõus loomad ära andma ja oma tegevuse lõpetama – püütakse terveks ravida ja nad saavad endale uue elu ühes sellises kohas nagu siin.

See mõmmik teritab parajasti toika kallal hambaid. Iseasi, palju tal neid alles on — paljud karud on kaotanud osa hambaid, püüdes vangistuses ahistavaid raudpuure läbi hammustada.

Ükskõik mis päikese all aga ei toimuks, voolaval veel on sellest ükskõik, miski ei takista tal samal ajal silmipimestavalt sillerdada. “See on kõige maalilisem asi, mida ma kunagi olen näinud,” kuulen kose juures õhkamas üht briti noormeest. Mina ei julge põhjapanevalt ülivõrdeliste avaldustega enam ammu esineda, aga nii fotogeenilise kose juurde pole ka meist kumbki varem sattunud.

Siin on siiski tegemist, et leida mõni nurgake, kus turistitar või mitu pildi jaoks ei poseeri.
Ahto lahendab selle probleemi professionaalselt. Või mehelikult?
Voolavat vett on ilus vaadata …
… ja huvitav pildistada.
See, kolmest kõige suurem ja lummavam langus on 50meetrine.

Dilemma, kas ennast turistide keskel mõnes looduslikus basseinis leotada või hoopis sinna ronida, kust veejuga alla plartsatab – mõlema jaoks pole aega –, laheneb kergelt. Ahto leiab raja ja hakkab üles rühkima. Rada osutub valeks (õige tee kulgeb hoopis treppidest, ühest üles ja teisest alla), kuid me ei lase end sellest häirida. Küll me kuskile välja jõuame.

Näiteks ehtsasse džunglisse, kuhu on hakatud teed rajama — üles jõudes selgub, et mäe otsa ehitatakse veekeskust.
Õnneks leiame lähedalt oja ja üritame hääle suunas koseni jõuda. Selle koha peal hoiame hinge kinni, et täna ei oleks see päev, kui ojakallas põhjatusse sügavusse variseb.
Erilist vaadet kukkuvale kosele üleval pole, see-eest saab ka siin end vette kasta, lisaks romantiliselt (ehk rahvamassideta) aega veeta, piknikku pidada ja end isegi Beerlaoga jahutada.

Ongi seekord kõik. Mida näeb järgmises osas? Loojangut. Mäge. Jõge. Loojangut ja mäge. Mäge ja mäge. Mäge ja jõge. Loojangut ja mäge ja jõge.

 

 

 

 

6 thoughts to “Laiame Laoses”

    1. Natuke kahju on küll, et ei saa samal ajal imelisest talvest pilte teha, aga loodetavasti jäävad Eestis aastaajad ka edaspidi vahelduma.

    1. Tervitused Paisse! (Maasikaisu tuli kohe peale.) See juht isegi küsis enne sõitu, kas homme läheme kose juurde, aga ilmselgelt polnud tal pärast enam mingit huvi meiega kohtuda. :)

  1. Selle tuk-tuki jutu peale ei saa ma ennast kuidagi tagasi hoida ja pean mainima, et Tais näiteks, on takso eest võimalik tasuda 1500 THB suurune arve ka nii, et kolme kohaliku 500-se asemel ulatad silmagi pilgutamata kolm 500 € rahatähte, ühed lillad kõik. Nii et Ahtol on veel arenemisruumi :)

    1. Õnneks meil eurosid eriti kaasas pole, siin maailma otsas küsitakse pigem dollareid, kui kuskil tuleb valuutat välja käia (nt viisa eest). Aga tõsi on, et riiki saabumise alguses ei tohiks pensionieelikud võõraid kupüüre lugemisprillideta välja anda. :)

Leave a Reply to Kaur Cancel reply

Your email address will not be published.