Kuni su küla veel elab …

“Kas siin leoparde ka on?” küsib paks valge mees, kepp käes, enne matkama minekut. “Ei ole,” rahustab hotelliomanik. “Ainult tiigrid.”

See vestlus leiab aset Nong Khiaw’s, ühes eriti väikeses Põhja-Laose linnakeses Nam Ou jõe kaldal. Indohiina tiiger on paraku väljasuremisohus, mõne isendiga kohtumine võrduks loteriivõiduga. (Ühtlasi olgu tervitatud hiina rahvameditsiin ja selle totrad uskumused koos Hiina valitsusega, kes hiljuti tühistas keelu tiigriluid ja ninasarvikusarvi meditsiinis kasutada.) Naaskem aga jutuga Nong Khiaw’ kanti, kuhu tullakse ümbruskonna traditsiooniliste külade ja meeldivalt üheülbalise maastiku pärast. Jääme meiegi Nong Khiaw’sse paariks päevaks pidama, enne kui paat meid veel rohkem põhja poole viib.

Linnake asub kahel pool jõge ja selle tähtsaim maamärk on sild. Teisel pool silda (suures valges terrassiga majas) me end päikeseloojangu poole sisse seamegi.
Sillalt avanevad vaated panevad imestama, et kohalikud veel sillamaksu ei küsi. (Ühes teises Laose linnas seda näiteks tehakse.)
Päeva kuldsed hetked toovad siia kõik linna loojangusõltlased.
Kes ei jäta kasutamata ühtki võimalust, et pahaaimamatute lugejate ette kollaste keradega pilte toppida.
Peale kollase kera näeb sillal õnneks muudki.
Siin on mõnus kokku saada ja turistide üle naerda.
Või hoopis omaette koolitöid teha.
Nüüd on üks jõe ületamise konstruktsioon vist liiga palju tähelepanu saanud, pangem sellele rasvane kollane punkt.

Siinsamas Nam Ou jõe ääres, veidi eemal sillast ja võõrastemajadest, elatakse tavalist Laose külaelu. Meie jaoks on see aga tavapärasest sama kaugel nagu Maa Kuust.

Laose traditsiooniline maja on ehitatud bambusest ja seisab vaiadel.
Jõukust näitav samm edasi on kiviplokkidest allkorruse ja laudseinaga maja.
Linnaversioon eelmisest näeb välja selline.
Külateedel näeb sageli just niisuguseid masinaid. Eestis kutsutakse seda motoplokiks, siin Hiina pühvliks.

Mõni päev hiljem seisame oma seljakottidega järjekorras, et ronida kitsukesse paati. “Kas päästeveste ei antagi? Ma ei oska ujuda,” on üks eakas Briti härrasmees silmanähtavalt närvis. Paadimees ei saa ta võõras keeles esitatud küsimusest aru. Või ei taha saada. See on liinipaat. Koos päästevestidega võtaks me palju rohkem ruumi, kui aga reisijaid mahub vähem, saab ka paadimees vähem raha. Britil jääb üle pöialt hoida, et suplust hinnas poleks.

Tõeline küünarnukitunne: 23 inimest ja nende pagas. Istutakse pikal pingil, millel on piisavalt laiust, et kohvitass ära mahuks.

Umbes tunnike hiljem jõuame külla nimega Muang Ngoi. Selle jõega paralleelne peatänav on umbes 500 meetrit pikk. Palju rohkem küla polegi. Tänava ühes otsas seisab igavavõitu tempel ja teises vastukaaluks hubane aia ja võrkkiikedega baar. Mõned hargnemised jõe poole viivad öömajade juurde, paar teed vastassuunas külast välja. Muang Ngoi võidab mu südame esimesest pilgust.

Sadam ehk kohalik paadiparkla.
Külatänava pikkusele paneb piiri kummassegi otsa jääv roheline sein.
Hommikuti on siin tihe udu, nagu mina seda nimetan, või pilvisus, nagu Ahto ütleb. Pärast vaidlust lepime kokku, et veeaur.

Majutuskohta valides langeme taas klišee küüsi: meie taas päikeseloojangu ja mägede poole vaatav taas terrassi ja võrkkiigega öömaja asub taas jõe ääres. Saame sellest aga kiiresti üle ja teeme tutvust koha omaniku, noore rootslasest mehe Gabrieliga, kes võtnud endale Laose naise ja saanud temaga viis last (sh eelmisel pildil oleva tirtsu).

Saabume öömajja ajal, kui kohalikku keelt vabalt rääkiv Gabriel peab külameestega koosolekut. Tema ja ka teiste kaldaäärsed hooned on ohus. Pahandust teeb hiinlaste tamm Nam Ou jõel. Suurvee lõppedes panevad nad selle ühe ropsuga kinni. See tähendab allavoolualadel järsku veetaseme langust – nii järsku, et ühe ööga viib vesi kaasa ohtlikus koguses kaldamuda. Kaldad hakkavad varisema ja neid on vaja selle vastu kuidagi kindlustada. Tegu võib olla aga üsna lootusetu olukorraga – nägime bussiga Nong Khiaw’sse tulles isegi jõeäärsel peamagistraalil kohti, mis alt tühjaks uhtumise järel on ülikitsaks varisenud.

Kuni vesi pole küla päris minema viinud, veereb siin elu aga edasi. Kogu maa elektrifitseerimisega jõuti kuus aastat tagasi ka Muang Ngoisse ja inimesed saavad siin nüüd lõpuks ometi … telekat vaadata.
Sest süüa teeb enamik kohalikke ikka nii, nagu alati on tehtud. Otse tänaval.
Ka riis kuivab nagu ikka otse tänaval. Vett, millega tolm hiljem maha loputada, siin ju jätkub.
Siinsamas tänaval valmib riisipaber, kevadrullide tähtsaim komponent.
Tänaval tehakse ära kõik vajalik. Näputöö …
… ja näputöö müümise raske töö.
Isegi meie öömaja hommikusöök kaetakse otse tänavale. Rootsi laud Laose külas on Gabrielil nutikas äriidee ka nende turistide püüdmiseks, kelle öömaja toitu ei paku. Vastas oleval restoranil ei jää karmis konkurentsis muud üle, kui ka ise hommikuti Rootsi laud püsti panna.
Kui juba jutt söögile läks, siis seni üht parimat Laose toitu valmistabki meile … rootslane. Seesama Gabriel, kes on üks pagana hea kokk. Pildil olev roog kannab nime Suzy: kana ja köögiviljad veidi vürtsikas kookoskastmes, kõrval Laosele nii omane kleepuv riis.

Kuid ega me siia sööma tulnud. Haarame veepudeli kaasa ja hakkame astuma mööda teed, mis viib külast välja. Esmalt jäävad silma kooli hilinevad lapsed.

Valge pluus ja punane kaelarätt — déjàvu Laose seelikuga, mis siin kannab nime sinh.
Mõni kilomeeter kõndimist ning tekib kihk kael õieli ajada ja kaugemale vaadata. Selgub, et maastik on kaugemal sama üksluine kui lähedal.
Ilm on parajalt lämbe, õnneks ristub tee varsti jahutava jõega.
Pärast jõge seisame valiku ees, kas minna pahemale või paremale. Muidugi pahemale, pääseb magistraali pealt minema.
Edasi jätkame üles-alla ja sinka-vonka, kuni avastame end ühe küla väravast. Küla kannab nime Hoy San.
Puhas esteetika, ütleb minu linnavurlekesta all peituv maalaps. Betoonplokid pole veel bambust ja puitu välja tõrjunud.
Maad ei kata asfalt ega tänavasillutis ja aiad on vaid loomade jaoks.
Võrdõiguslane minus soovib, et ka selle küla elanikud saaksid endale ükskord lubada lameekraaniga telerit ja induktsioonpliiti, egoistist rändur aga loodab, et nad seda ja paljut muud veel niipea tahta ei oskaks.
Esialgu pole kõigil külaelanikel elektritki. Mõni naudib siiski päikesepaneeli võimalusi — sellega saab õhtul tuled põlema ja telekagi vaadatud. Satelliitantennid on siia juba jõudnud.
Mõned majapidamised on endale traadiga elektri vedanud. Selleks pole vaja muud kui elektrijaam ehitada. Mis on imelihtne.
Tee-ise-rubriigis õpetame täna meisterdama hüdroelektrijaama. Vajad jõge, vihmavarju, väikest generaatorit, tiivikut, juhtmepaari ja toikaid. Töö käik: ehita käepärastest materjalidest tamm, kinnita generaator toika või toigaste külge, kaitse ilmastiku eest vihmavarjuga ja torka tiivik veevoolu. Ühenda juhtmed ja naudi!
Ka elektrita siin elu siiski seisma ei jää. Kangasteljed on pea igas majapidamises. See noor naine koob eriti keerulisi mustreid.
Vanavanaema paneb haamri käest, et koos noore põlvkonnaga pildi jaoks poseerida.
Tagasiteel kohtame meie koduküla põhikoolist naasvaid tüdrukuid. Neliteist kilomeetrit pikk on nende igapäevane tee kodust kooli ja tagasi.
Loodetavasti meeldib see lastele sama palju kui meile.
Otsustame seda ka järgmisel päeval tallata ja seekord pahema asemel paremale keerata.
Ban Na küla, kuhu jõuame, on moodsate aegadega rohkem kaasa läinud.
Küll mitte tekstiilitööstuses.
Ega kaubanduskeskuste rajamisel.
Ega isegi haridustemplite ehitamisel.
Pääseme klassiruume uudistama, sest on laupäev. Kõige väiksemad mudilased õpivad siin.
Veidi vanemad sellises klassiruumis. Õppimiseks on kõik tingimused loodud, katus peab vett ja ka ventilatsioon on tasemel. Heliisolatsiooni tahta oleks juba norimine.
See Ban Na külaproua mäletab kindlasti aegu, kui koolis käimisest võis siin mägedes vaid unistada.

Et lugu enne ära ei lõpeks, kui see alatagi jõudis, lajatan siia otsa veel kolmandagi küla(stuse). Sinna läheme mööda vett. Gabrieli koolipoisist naisevend viskab meid mootorpaadiga kaheksa kilomeetrit ülesjõge. Tagasi peame tulema omal jõul, aga loodame selleks salamisi voolu ära kasutada.

Ujuda me siiski ei kavatse, vaid veame endaga süsta kaasa.
Ka Sop Jam asub otse jõe ääres. Seda kutsutakse kudumiskülaks ja ainus pilk peatänavale selgitab hästi, miks.
Ka eelmistes külades tegeles suur osa naisi kudumisega, siin aga on see põhitegevus.
Siidist ja puuvillast salllide hulgas on imeilusaid, need ei maksa suurt midagi ning Ahto saab mu vaevu kudujate müügihaardest kätte.
Naised koovad siin põhiliselt puuvill- ja siidlõngast. Mis kiudu aga sellest pahmakast saab? Meie seekord vastust ei tea.
Tekstiilitöödest on siin külas vabastatud ainult lapsed, mehed ja koerad.
Kuigi ka see tüdruk ilmselt juba teab, kuidas kangastelgedega ringi käia.
Minu lemmiktüdrukust, Libahundi Tiinast kasvab aga kindla peale mässaja, kes kangastelgede taga küll istuda ei malda ja läheb laia ilma rändama. See on tema silmadestki näha.
Ka meie rändame edasi, õigemini tagasi. Vesi voolab küll aeglaselt ja tuuleke töötab suisa vastu, aga sellise mootoriga on sõit käkitegu.
Mina liiga palju ei pinguta, keegi peab ju ka ringi vaatama.

Vaadata on Laoses palju nii jõel kui ka maal. Maal tublisti rohkem kui linnas ja see teeb meele rõõmsaks. Kuni su küla veel elab  … Kes teab, kas selles laulusalmis öeldu üldse peab ajaproovile vastu.

 

 

 

2 thoughts to “Kuni su küla veel elab …”

    1. Ise veedaks Muang Ngois järgmine kord vähemalt nädala. Võib-olla kaks. Võtaks sealt ka mõne mitmepäevase treki ette.

Leave a Reply

Your email address will not be published.