Kõik muutub

Laos on otsustanud rikkaks saada. Selles pole midagi keerulist – tuleb vaid suurele naabrile ja selle rahale uks avada ning jõgedes hakkabki piima voolama ja mägedes pudruhelbeid sadama.

Ükskõik, mis Mekongis ja selle harudes tammiehitusbuumi järel voolama hakkab, kalad selle maitset rikkuma ei kipu, olles juba praegu hulganisti taevasesse kudemisparadiisi kolinud. Oodata on ka vaheldust kohalikus ökosüsteemis, teistelgi liikidel avaneb võimalus uutele ruumi teha, maaviljelusega ei pea paljud piirkonnad end enam vaevama ning suur hulk inimesi saab vahetada oma vana kodu uue ja huvitavama vastu kusagil mujal. Kriitikud jätavad muide mainimata, et ega hiinlased, aga ka korealased või tailased siis lõputult tammide juurde rajatud hüdroelektrijaamade tulu endale saa. Loetud aastate pärast antakse kogu kupatus Laosele üle ja siis võivad kohalikud teha sellega, mida tahavad. Näiteks remonti alustada.

Ei saa öelda, et kommunism pole Laosesse üldse jõukust toonud. See on koondunud lihtsalt nende kätte, kes seda kõige rohkem väärt on.
Tammiehitus Nam Ou jõel tähendab paljudele akent uude ellu.
Koledad katkised asfaltteed jäävad peagi vee alla peitu.

Kuigi hiinlased pole ainsad, kes Laoses jõukust loovad, on nende kohalolu kõige märgatavam. Kui hiinlasi poleks, sõidaks Laose auklikel teedel peale rollerite ainult traktorid, bussid ja veoautod. Tänu naaberrahvale vuhisevad nüüd aga pikkade rividena mööda uhked maasturid ja luksuslikud limusiinid, kõigil küljes taevasinised numbrimärgid. Kuhu nad vuhisevad? Eks ikka kaunist loodust nautima. Üks selleks sobilik koht olevat Vang Vieng. Sinna oleme rappudes teel meiegi.

Kurviline mägitee on meie minibussi juhi jaoks nii igav, et ta asub uurima, mida põnevat räägivad tuttavad suhtluskanalites.

Poolel teel, söögipeatuse järel selgub, et nüüd tuleb kõigil vastassuunast saabunud bussi ümber kolida. Selle bussi rahvas tõstetakse omakorda meie bussi. Nutikas käik, nii ei pea juhid kodust liiga kaugele sõitma … Uue bussi juht on ettevaatus ise. Sõidab mäest alla esimese käiguga. See hirmutab mind veel rohkem kui kihutamine. Äkki pole bussil pidureid? Kõigil liiklejatel ilmselt pole, sest ühe kurvi taga lebavad keset teed äsja alla aetud lehmalapsed.

Vang Vieng oli alles hiljuti verinoorte seljakotlaste reegliteta pummeldamislinn. Siia tuldi auru välja laskma: end täis jooma või pilve tõmbama. Seejärel tundus kõige mõistlikum tegevus minna tuubi ehk traktori sisekummiga Nam Songi jõe peale hulpima või end suvalisest kohast vette kukutada. Harvad polnud juhud, kui koos auruga lasti nii välja kogu hingeõhk. Siiani mäletatakse aastat, mil Vang Viengis leidis oma õnnetu otsa umbes 30 välismaalast. Iga päev jõudis neid, kelle jaoks oli jõgi põlvini, haiglasse viis kuni kümme.

Kui meie Vang Viengi jõuame, on backpacker‘ite ohjeldamatu pidu lõppenud. Linnapilti kujundavad ontlikud vanainimesed (vaadakem peeglisse), mõned peole hiljaks jäänud poolpaljad lääne noored ja – valdavalt – hiina rikaste perekondade võsukesed. Lisaks betoonist kolemajad ja tolm, palju tolmu! Seda viimast nähes oleme peaaegu valmis ka ise jooma hakkama. Saaks krudinast hammaste all lahti. Samas säästab sodi silmades koledast tänavapildist, nii et saabumisõhtu veedame joomise poolt- ja vastuargumente kaaludes.

Et äkki ülevalt on ilusam? Ei usu.
Hallid kontuurid halli taeva taustal, esiplaanil pilku püüdmas porihall jõgi.

Teisel, taas padupilves tolmuhallil päeval andume oma “resordis” andmesidele, taustaks basseinis lärmavad hiina noored. Õnneks tuleb kolmandal päeval päike välja ja nii teeme meiegi. Välja, välja siit tolmusest linnast!

Selgub muidugi, et tolm on 0tsustanud meiega kaasa tulla. Mina tõmban aeg-ajalt näomaski ette, Ahto hoiab lihtsalt hinge kinni. See-eest tolmutame stiilselt. Rikaste hiina noorte moodi.

Laiame Laoses 2.

Erinevalt hiinlastest jätame aga meie vahele kõik lõksud nii helesiniste laguunide kui ka tumehallide koobaste näol ning tegeleme ehtsa liivapruuni offroad‘iga. Keerame turistiringilt maha ja ukerdame oma laiadel rehvidel piki aukude vahele sätitud roopaid mäest üles, auhinnaks nii mõnigi pilku vangistav vaade. Vang Viengi võlud hakkavad meile kohale jõudma. Sellele aitaksid veel rohkem kaasa haljendavad riisipõllud, nii et jääme vaimustumisel esialgu siiski konservatiivseks. Fotokat ei tihka sellise tolmu sees üle paari korra välja otsida, mistõttu jäävad mu sõnad veenva pildilise kinnituseta. Tuleb leppida sellega, mis on.

Ruraalsed maastikud Vang Viengi moodi.

Kes ei tolmuta bagiga või ei kiru bagitajaid (pluss Laose teedevalitsust pluss kuiva ilma) jalgratta seljas, hulbib endiselt kurikuulsal Nam Songi jõel. Nüüd aga mitte enam tuubiga, kui üks keskealine laialivalguv härra välja arvata, vaid süstadel. Mõned Aasia näojoontega neiud on endale kohaliku aerutaja appi palganud, mis on ka mõistetav. Ise aeru hoides on pea võimatu oma näojooni korralikuks selfiks vormistada.

Tuubid enam sellel jõel tooni ei anna. Pole vist vaja korrata, mis või kes annab.

Üksikud jõe ääres tegutsemise loa saanud baarid ja restoranid on peaaegu tühjad – vaid mõned keskeakriisist segi keeranud turistid on sättinud end kõige parema vaatega restorani kõige parema vaatega lauda, et päikeseloojangut nautida. Vang Viengi kompleksne idüll ja ehk isegi Laose elu kvintessents avaneb otse nende silmade all.

Kunagi ujusid siin ja püüdsid kala kohalikud. Siis liuglesid tuubidega läänemaailma rändurid. Nüüd pesevad oma maastureid hiinlased.
Ka Nam Songi jõkke ei saa astuda kaks korda. Kõik muutub.

Päev hiljem oleme juba Vientiane’is, kust sõidame öörongiga otse Bangkoki lennujaama. Hüvasti jätame Laosega sama jõe ääres, kus kohtusimegi. Pea vastu, Mekong!

 

Kuna üks pilt räägib rohkem kui sada sõna, säästan teid järgnevalt tuhandetest sõnadest ja teen tähelepanekuid Laose kohta läbi kaamerasilma nähtuna.

 

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.