Sri Lanka kolmel rattal

Põrgusse mõistlik logistika, sai otsustatud umbes viis kuud tagasi, kui pidime valima, millisesse riiki veebruaris juuniori külla kutsume. Võitjaks tuli Sri Lanka.

Võitu aitas selle juba külastatud saareriigi kasuks kallutada üks Indoneesias kohatud prantsuse paar. Sinnamaani polnud Sri Lanka meil plaaniski. Otsustavaks sai võimalus endale kogu reisi ajaks need lõbusad rattad alla saada. Täpsemalt kolm ratast, igaühele üks.

Kolmanda ratta mees seisab teisel pool kaamerat.

Tuk-tuk‘i juhtimiseks siin on tarvis Sri Lanka juhiluba. Selle korraldas sõiduriista rentija, tore mees nimega Dayan, meile kõigile juba paar nädalat enne saabumist. Oma punase tuksuti saame kätte Negombost, kus seejärel üritame mõned päevad ka selle musta südametunnistust päevavalgele tuua. Kõik tundub siiski enam-vähem korras olevat. Ahto kui vastutav rentija saab minikoolituse, mis sisaldab õppesõitu ja kaht põhilist liiklusreeglit: 1. Kõik kohalikud on pimedad ja reageerivad ainult signaalile. 2. Hoia pigem tee keskele, muidu surutakse sind välja.

Järgmisel päeval suundume ka mina ja kolmanda ratta mees Negombo vaiksematele tänavatele harjutama. Leiame ehitusplatsi, kus kohalikudki õpivad siduri-piduri ja käigukangiga ümber käima, ainult et autoroolis. Tuk-tuk‘i juht peab pidurdama jalaga, sidurdama ja käiku vahetama vasaku ning gaasi ja signaali andma parema käega. Ei midagi keerulist, kui välja arvata, et loksud ja ebatäpsused mehaanikas põhjustavad esialgu sagedast gaasitamist tühikäigul. Lõunapausi pidavatel ehitusmeestel on see-eest nalja nabani, kui neist kiunudes mööduva tuk-tuk‘i roolist blondi naisterahva avastavad.

Ülejärgmisel päeval pakime kotid, pressime need tagaistme taha, tangime ja asume teele. Budistide täiskuupüha tõttu – see toimub siin igal kuul – on vaba päev ja liiklus üsna rahulik. Paar tundi hiljem kõrguvad meie ümber juba mäed. Sõidame läbi ühest külast, kui satume järsku otse keset pidu.

Usupüha ei pea siin aga budistlid, vaid hindud. Tamilitest hindud. Suurem osa tamileid elab riigi põhjaosas, kuid väiksemaid kogukondi leiab kogu saarelt.
Sri Lanka keskosa mägedes elavad enamasti India juurtega tamilid, kelle esivanemad saadeti siia 19. sajandil India osariigist Tamil Nadust teed korjama.
Ühel korralikul tamili peol on ikka kombeks ka kiikuda. Mõned teevad seda tunde, lastes end samal ajal ringi keerutada.
Niisugune tseremoonia käib tavaliselt kaasas Thaipusami festivali ehk sõjajumala austamisega, mis sel aastal leidis aset jaanuaris. Mille või kelle auks end seekord on üles riputatud, jääb meie jaoks konksuga küsimuseks.
Tseremoonia juurde kuulub ka õnnistamine.
Sellega tegeleb kiikuv mees, kes ei pea paljuks väiksemaid lapsi sülle võtta.
Ka naised ei igavle, vaid lustivad tule ja veega.
See nooruk tuigub juba transiseisundis.
Valu vallandab ju endorfiine!

Keskpäevaks oleme vuristanud oma esimesse sihtkohta Kitulgalasse. Öömaja meil pole, mistõttu hakkame usinalt teeäärseid silte uurima. Royal River Resort? Keerame noole näidatud suunas. Laiast asfaltteest saab kuumaastikuriba, mis mitu kilomeetrit hiljem ja mitusada meetrit kõrgemal tõepoolest ühe ööbimiskoha juurde välja jõuab.

Tuba vaatega kosele on sümpaatne, kuid kallis. Kauplen aga endagi suureks üllatuseks koguni 20 eurot alla ja lööme peremehega käed.
Akna all kutsub meid loodusliku veega bassein. Pildid stiilis “Me, my cocktail and infinity pool” jäävad siinkohal liigse klišeelikkuse tõttu siiski avaldamata.
Tsensuuri läbib see-eest foto “Mina, mu üsapuuter ja internet”. Mägede vahele sattudes võib tekkida tööd armastaval inimesel nimelt ootamatu vajadus interneti leviala külastada. Õnneks tuleb selleks ainult veidi ülespoole ronida.
End töötamisest vabastanud inimesed saavad samal ajal loodust ja teeistanduste ilu imetleda.
Lapsi terroriseerida.
Uusi tutvusi sõlmida.

Õhtusöögi ajal küsib peremees, kas tahame mardisante näha. Või midagi sellist. Muidugi tahame. Lippame värava juurde, kus kostümeeritud tegelased kohe laulu ja tantsu lahti löövad.

Kommi neile ei anta, hoopis raha, misjärel liigub seltskond järgmise majapidamise juurde. Nii tehakse tiir peale tervele külale. Ka see on üks usupüha juurde käiv komme.

Hommikuvõimlemine toimub Kelani jõel, abivahendiks aerud. Et kuiva perioodi tõttu on vett vähe, sunnib aluse komandör meid kehalise koormuse suurendamiseks (seikluslikkuse ettekäändel) vahepeal koguni kärestikust üles aerutama. Hiilin kõrvale, ettekäändeks vajadus jäädvustada toimuvat hoiatuseks tulevastele põlvedele.

Vett on siiski piisavalt, et kummipaat kärestikust alla sõites hetkega täis saaks.
Veidi hiljem kamandab komandör meid paadist välja ja sunnib omal jõul edasi liikuma. Teeskleme, et see on lõbus.

Õnneks kummipaaditerror kaua ei kesta. Peagi sätime endale Google Mapsis juba järgmise sihtpunkti – mägilinna Nuwara Eliya. Sinna läheb mitu teed, Ahto suunab meid kõige aeglasema ja käänulisema peale. Ta tabab kümnesse nii maastiku ilu kui ka läbitavusega. Need on siin omavahel pöördvõrdelises seoses. Teed on roolis oleva noorempiloodi jaoks paras proovikivi, kohati need kividest koosnevadki. Hasso saab aga hiilgavalt hakkama, nii et ülendame ta omakasupüüdlikult peapiloodiks.

Ühe tuk-tuk‘i laiusel teel mahub teoreetiliselt mööduma ainult roller, aga praktikas isegi suur liinibuss. Kuidas? Eks ikka naisterahva kiljumise saatel.
Ahto üritab aega võita ja valib kaardilt otseteid. Näiteks see vasakpoolne hoiab kokku päris hulga kilomeetreid. Aega siiski mitte, sõita saab ainult esimese käiguga. Kui ühe sellise kallaku peal tuleb vastu kaks tuk-tuk‘i, tekib korralik ummik.
Samal ajal kui istmik teeb amortiseerimistööd, puhkavad silmad vaadetel. Teeistandustes käib usin tipulehtede noppimine. Paraku teenib sellise tööga päevas vaid 2,5 eurot.
Tuk-tuk‘i roolis istuv kahvanägu pole siinsetel teedel just sage vaatepilt, lastele teeb see palju nalja.
Head teed!

Mägedes avastame oma kolmerattalisel ka väikse tehnilise probleemi: see loobib mõnikord tõusu peal ise käiku välja. Selles polekski midagi erilist, kuid korra juhtub nii otse politseipatrullile lähenedes. Muidugi peavad nad meid seepeale kinni ja küsivad meie peapiloodilt kahtlustades juhiluba. Uurivad, kust me oleme, ja takseerivad hoolega neile ulatatud kohalikku luba, aga soovivad siis head teed. Paberid on meil korras.

Veidi hiljem, kohe kui oleme Nuwara Eliya sildi alt läbi sõitnud, saab meil kütus otsa. Ahto arvutus oli liiga täpselt rihitud asula sildini, nüüd tuleb tal leida bensiin ka ülejäänud kilomeetri läbimiseks. Jääme Hassoga ootama ja näeme varsti endast möödumas üht võõrast tuk-tuk‘i, mille aknast lehvitab välja tuttav käsi tuttava keha küljes. Veerand tundi hiljem saabub kogu komplekt teiselt poolt, kaasas päästev pudel kütusega. Toredad mehed need tuk-tuk‘i juhid!

Pea kahe kilomeetri kõrgusele Nuwara Eliyasse jõudes hakkab päike juba loojuma.

Järgmisel hommikul jätkame oma maastikutrippi ja oleme lõunaks juba Ellas, mägilinnas, kus ka eelmisel Sri Lanka reisil peatusime. Me ei malda aga siiagi seekord kauemaks kui üheks ööks jääda – mägedes viibimise põnevaim osa on kulgemine ühest kohast teise.

Ellast lahkudes üritab üks koer meiega jänest sõita, aga saab paraku hundipassi.
Seekord tuleb läbida kaks korda pikem vahemaa kui eelmistel päevadel, umbes 140 kilomeetrit, mis mahuks valge aja sisse kenasti, kui kaks kaasreisijat ei nõuaks pidevalt fotopeatusi.

Meie peapiloot võtab päevavalges kohale jõudmist väga tõsiselt, lausa rehvide vilinal. Nii jäävadki mäed lõpuks seljataha ja jõuame lauskmaale, kus ootavad ees hoopis teistsugused vaated ja uued võimalused.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.

The reCAPTCHA verification period has expired. Please reload the page.