Põrgusse mõistlik logistika, sai otsustatud umbes viis kuud tagasi, kui pidime valima, millisesse riiki veebruaris juuniori külla kutsume. Võitjaks tuli Sri Lanka.
Võitu aitas selle juba külastatud saareriigi kasuks kallutada üks Indoneesias kohatud prantsuse paar. Sinnamaani polnud Sri Lanka meil plaaniski. Otsustavaks sai võimalus endale kogu reisi ajaks need lõbusad rattad alla saada. Täpsemalt kolm ratast, igaühele üks.
Tuk-tuk‘i juhtimiseks siin on tarvis Sri Lanka juhiluba. Selle korraldas sõiduriista rentija, tore mees nimega Dayan, meile kõigile juba paar nädalat enne saabumist. Oma punase tuksuti saame kätte Negombost, kus seejärel üritame mõned päevad ka selle musta südametunnistust päevavalgele tuua. Kõik tundub siiski enam-vähem korras olevat. Ahto kui vastutav rentija saab minikoolituse, mis sisaldab õppesõitu ja kaht põhilist liiklusreeglit: 1. Kõik kohalikud on pimedad ja reageerivad ainult signaalile. 2. Hoia pigem tee keskele, muidu surutakse sind välja.
Järgmisel päeval suundume ka mina ja kolmanda ratta mees Negombo vaiksematele tänavatele harjutama. Leiame ehitusplatsi, kus kohalikudki õpivad siduri-piduri ja käigukangiga ümber käima, ainult et autoroolis. Tuk-tuk‘i juht peab pidurdama jalaga, sidurdama ja käiku vahetama vasaku ning gaasi ja signaali andma parema käega. Ei midagi keerulist, kui välja arvata, et loksud ja ebatäpsused mehaanikas põhjustavad esialgu sagedast gaasitamist tühikäigul. Lõunapausi pidavatel ehitusmeestel on see-eest nalja nabani, kui neist kiunudes mööduva tuk-tuk‘i roolist blondi naisterahva avastavad.
Ülejärgmisel päeval pakime kotid, pressime need tagaistme taha, tangime ja asume teele. Budistide täiskuupüha tõttu – see toimub siin igal kuul – on vaba päev ja liiklus üsna rahulik. Paar tundi hiljem kõrguvad meie ümber juba mäed. Sõidame läbi ühest külast, kui satume järsku otse keset pidu.
Keskpäevaks oleme vuristanud oma esimesse sihtkohta Kitulgalasse. Öömaja meil pole, mistõttu hakkame usinalt teeäärseid silte uurima. Royal River Resort? Keerame noole näidatud suunas. Laiast asfaltteest saab kuumaastikuriba, mis mitu kilomeetrit hiljem ja mitusada meetrit kõrgemal tõepoolest ühe ööbimiskoha juurde välja jõuab.
Õhtusöögi ajal küsib peremees, kas tahame mardisante näha. Või midagi sellist. Muidugi tahame. Lippame värava juurde, kus kostümeeritud tegelased kohe laulu ja tantsu lahti löövad.
Hommikuvõimlemine toimub Kelani jõel, abivahendiks aerud. Et kuiva perioodi tõttu on vett vähe, sunnib aluse komandör meid kehalise koormuse suurendamiseks (seikluslikkuse ettekäändel) vahepeal koguni kärestikust üles aerutama. Hiilin kõrvale, ettekäändeks vajadus jäädvustada toimuvat hoiatuseks tulevastele põlvedele.
Õnneks kummipaaditerror kaua ei kesta. Peagi sätime endale Google Mapsis juba järgmise sihtpunkti – mägilinna Nuwara Eliya. Sinna läheb mitu teed, Ahto suunab meid kõige aeglasema ja käänulisema peale. Ta tabab kümnesse nii maastiku ilu kui ka läbitavusega. Need on siin omavahel pöördvõrdelises seoses. Teed on roolis oleva noorempiloodi jaoks paras proovikivi, kohati need kividest koosnevadki. Hasso saab aga hiilgavalt hakkama, nii et ülendame ta omakasupüüdlikult peapiloodiks.
Mägedes avastame oma kolmerattalisel ka väikse tehnilise probleemi: see loobib mõnikord tõusu peal ise käiku välja. Selles polekski midagi erilist, kuid korra juhtub nii otse politseipatrullile lähenedes. Muidugi peavad nad meid seepeale kinni ja küsivad meie peapiloodilt kahtlustades juhiluba. Uurivad, kust me oleme, ja takseerivad hoolega neile ulatatud kohalikku luba, aga soovivad siis head teed. Paberid on meil korras.
Veidi hiljem, kohe kui oleme Nuwara Eliya sildi alt läbi sõitnud, saab meil kütus otsa. Ahto arvutus oli liiga täpselt rihitud asula sildini, nüüd tuleb tal leida bensiin ka ülejäänud kilomeetri läbimiseks. Jääme Hassoga ootama ja näeme varsti endast möödumas üht võõrast tuk-tuk‘i, mille aknast lehvitab välja tuttav käsi tuttava keha küljes. Veerand tundi hiljem saabub kogu komplekt teiselt poolt, kaasas päästev pudel kütusega. Toredad mehed need tuk-tuk‘i juhid!
Järgmisel hommikul jätkame oma maastikutrippi ja oleme lõunaks juba Ellas, mägilinnas, kus ka eelmisel Sri Lanka reisil peatusime. Me ei malda aga siiagi seekord kauemaks kui üheks ööks jääda – mägedes viibimise põnevaim osa on kulgemine ühest kohast teise.
Meie peapiloot võtab päevavalges kohale jõudmist väga tõsiselt, lausa rehvide vilinal. Nii jäävadki mäed lõpuks seljataha ja jõuame lauskmaale, kus ootavad ees hoopis teistsugused vaated ja uued võimalused.