Loodus, inimese kuningas

Inimlike veidruste päritolu üle pole vaja pikalt juurelda – läheme loodusele peeglit näitama.

Mägedest tuktukitame otse rannikule – oleme valinud kaardilt välja Sri Lanka idaosas asuva Arugam Bay. Surfilained koos surfaritega saabuvad siia alles aprillis, seega saame randades ja lähikonna rahvusparkides ringi uidata, ilma et küünarnukitunne ribideni ulatuks.

Pottuvili linnakesest paar kilomeetrit lõuna pool asuvat Arugam Bayd peetakse Sri Lanka kõige paremaks surfirannaks. Hooajal olevat siin maailmaklassi lained. Praegu toimetavad aga kalurid ja käivad ujumas kohalikud. Turistide pärast võistleb kõigest paar rannarestorani.

Arugam Bay ootab pikisilmi aprillikuud.
Mõned surfilauarentijad püüavad siiski kergeusklikke ka väljaspool hooaega.
Üsna pea selgub, et randa rulluvad murdlained surfamiseks ei kõlba, küll oskavad need algajatele laua vastu vahtimist virutada.
Pärast ebaõnnestumist merel valivad mehed kaardilt välja kutsuva nimega koha – Whiskey Point. Nende suureks kurvastuseks pole siin aga viskipudeli varjugi. Varjusurmast leiame hoopis järjekordse surfiranna.
Mõistagi vallandub selle peale palju juhitamatut energiat.
Õnneks on loodusteraapia lähedalt võtta. Kohalikul laguunil korraldatakse paadisafarisid.
Paraku tundub, et ka siia saabub õige elu alles aprillis.
Isegi loojanguvärvid ei pane mõnd krokodilli nina vee seest välja pistma.

Järgmisel päeval sõidame Kumana rahvusparki, mida varem nimetati ka Ida-Yalaks. Selle sissepääs asub Arugam Bayst umbes 30 km lõuna pool, kuid pargile omane maastik algab juba kümne kilomeetri pärast. Asume teele keskpäeval, et hiljemalt kell kaks õhtust safarit alustada.

Loomad, linnud, roomajad — siit me tuleme!

Juba enne kohale jõudmist saame selgeks, et siin on hooaeg täies hoos. Esmalt näeme ringi lippamas šaakalit, keda kaamera ei jõua paraku kinni püüda. Seejärel teeme peatuse (mida sildid ei soovita) ja Ahto hiilib põõsaste vahele (mis on suisa ohtlik), samal ajal kui mina esimest käiku sees hoian, et olukorra eskaleerudes kiiresti põgeneda.

Jälgin südame puperdades, kuidas Ahto põõsaste vahel kükitab. 
Lõpuks ei pea ma vastu ja hiilin ka ise vaatama.

Olukord ei eskaleeru ja sõidame rahulikult edasi, endal naha vahel uus hirm: kui enne sissepääsu juurde jõudmist kõik loomad ära näeme, pole mõtet ju pargipiletit osta?! Õnneks nii ei juhtu ja saame oma ruupiad džiibi eest selle juhile ja sissepääsu eest pargivalvurile üle anda.

Kolme pingireaga kuuekohaline džiip osutub meile ideaalseks – võime iga hetk valida, kas istuda paremas või vasakus tiivas. Esimesed kaks tundi ei kohta me pargis ühtki teist inimhinge. Alles tagasi keerates näeme maasturit, mis veerand tundi enne meid parki sisenes. See-eest pole ühtegi hetke, kui meie vaatevälja ei rikastaks isendid looma- või linnuriigist. Viimaseid on Kumana pargis eriti palju. Las pildid kõnelda!

“Hei, meid jäädvustatakse, tehke nüüd pardisuu!” vadistavad kormoranid.
Üks idaiibis ajab tiivad laiali ja tõstab jala teise ette. “See on ilma mingi kahtluseta mu parim poos.”
Teine sätib end kaadrisse koos ehis-toonekurega. “No vaadake seda maitselagedat eputist! Kes kombineerib oranži roosaga?!”
Tutt-herilaseviu teeb vahemaandumise ja suundub siis üleolevalt uuele tiirule.
“Kas paarituda tänavu ühe või kahe emasega?” vaevleb valge-irvnokk eksistentsiaalsete küsimuste küüsis.
Purpurhaigur peidab end kaamera eest aga kõrtesse. “Mind ei ole. Näete ju, eks?”
Siin üsna haruldane pugal-toonekurg demonstreerib end seevastu naudinguga.
“Meie pole teisele sarvi teinud,” kinnitavad nagu ühest suust monogaamsed ida-sarvlinnud.
Väike mesilasenäpp annab teada, et ootab ehitusluba. “Teen seekord jälle tunneli. Emased armastavad tunneleid.”
Sri lanka džunglikana on kaamerat nähes üsna kohkunud. “Ah, mis nüüd mina, pildistage kedagi saledamat!”
Veidi maad eemal jalutab paabulindudest mööda rebane. “Ah et kuidas läheb? No tuleb teha nägu, et olen igavuse kätte suremas. See töötab alati.”
Jänes on veidi endast väljas. “Kui nüüd kiireks läheb, siis mis suunas üldse põgeneda?”
Isane sambarhirv on aga rahu ise. “Täna on ikka jõle palav. Mis krokodillid? Kas te mu sarvi näete?”
Tähnikhirved hoiavad siiski silmad lahti ja uurivad arglikult: “Vabandust, ega te leopardi ole näinud?”
Leopardi jaoks on laud tõesti külluslikult kaetud. Kus ta küll end peidab?
Varaan häbeneb kortse ja teeb kiiresti minekut.
Sookrokodill peesitab päikese käes, kuid loivab meie lähenedes pahuralt vette. “Just sain sõba silmale.”
Otse kurvis astub teele sri lanka elevant, vaatamata vasakule või paremale. “Suuremal on liikluses eesõigus,” muheleb ta isase üleolekuga.
Kogu pere on tulnud välja õhtust sööma.
Leopard peidab end lagendiku serval põõsa taga. “Minu kamo-kasukas teeb mu ju täiesti nähtamatuks,” kiidab ta oma õhtusööki valides.
“Oh, olen vist avastatud. Tuleb igavust teeselda,” haigutab ta seejärel laisalt.
Mõne aja pärast jalutab meile lähemale ja heidab uuesti lamasklema. “Tehke siis juba korralikud pildid. Nii kallist kasukat siin kellelgi teisel nagunii pole.”

Meie külaskäigu aeg on otsa saanud. Leopard ei kavatse ka pool tundi pärast avastamist kuskile liikuda ja nii jätame ta sinna oma menüüd uurima. Ühtlasi palume vabandust kõigilt loomadelt, kes sõna ei saanud. Diskrimineerimine on looduses sama loomulik nagu sigimine.  Lõpetuse sissejuhatuseks jagan teiega Kumana pargi maastikuvaateid.

Tagasiteel, juba tuttavate põõsaste vahel, teeme uuesti peatuse, et kontrollida, kas selle lagendiku elevant on endiselt kodus. On.

Figuuri hinnates trallitab seal varsti ringi ka üks väike Londiste.

Koduteed jääb kaunistama päikeseloojang.

Lõpuks annab valgus alla. Loomariigis paljude jaoks alles nüüd põnevaks lähebki. Inimesed aga tõttavad koju, panevad tule põlema ja peavad end jälle looduse kuningaks.

4 thoughts to “Loodus, inimese kuningas”

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.