Arugam Bayst lõunaranniku poole Kataragamasse sõites küsitakse meilt ühel teelõigul kolm korda järjest altkäemaksu. Me ei julge keelduda.
“See on tore tee, aga teil tuleb elevandipolitseile altkäemaksu anda,” meenuvad meile tuk-tuk‘i-rentija Dayani sõnad. Pidasime seda naljaks – ta tegi neid pidevalt. Nüüd sõidamegi läbi rahvuspargi Kataragama poole, kui ühtäkki pidurid põhja pressime.
Kõigepealt naerame hüsteeriliselt selle üle, et Dayan ei teinudki nalja. Seejärel meenuvad Youtube’i videod autosid ründavate elevantidega. Otsustame oodata, kuni ilmub järgmine sõiduk. See juhtub õige pea. Kui masin on loomaga peaaegu kohakuti jõudnud, sirutab elevant oma londi välja ja astub sammu auto poole. Juhi käes olev altkäemaks – kimp banaane – vahetab kiiresti omanikku ja sõit jätkub. Meil banaane ei ole. Ei ole ka õrna aimu, kui range teevalvuriga tegemist tuleb teha. Keerame otsa ringi ja sõidame paar kilomeetrit tagasi teeäärsest putkast meelehead soetama.
Seejärel läheme uuele katsele. Üks Aasia turist tee ääres peatunud autos vehib käega, et me edasi ei sõidaks. Ohtlik! Meie aga juba teame, kuidas elevandipolitseiga käituda.
Ei saa jätta ütlemata, et harjutada metsikuid loomi maanteel inimestelt toitu vastu võtma pole siiski õige ja kujutab ohtu nii neile endile kui ka liiklejatele. Paraku on see käitumine juba omandatud ja riskida elevandipolitsei pahameelega tundub meile veelgi riskantsem. Näiteid ei pea kaugelt otsima.
Meie öömaja Kataragamas aitab loodusega jätkuvalt lähikontakti säilitada. Selle omanik Fernando elas 30 aastat koos oma sakslannast naise ja nende pojaga Berliinis ning teenis leiba diskorina. Paar aastat tagasi naasis mees kodumaale, ostis endale siia jõe äärde džungli veerele maalapi ja hakkas ökoturismi arendama. Nüüd on tegemist majutuskohaga, kuhu jäädakse tihti kauemaks, kui esialgu plaanitud. Ennast ei lasta häirida ka asjaolust, et aias roomab vahel madusid-sisalikke – see-eest jalutab ka paabulinde. Fernando abiline on suurepärane kokk, kelle roogi nauditakse ühiselt hommiku- ja õhtusöögilauas. Siin on tore sotsialiseeruda. Näiteks satub ühel päeval laua ümber istuma koguni kolm graafilist disainerit, järgmisel kaks Sri Lankas tuk-tuk‘i rentinud paari, mõlemad umbes aastaks Aasiasse reisima tulnud. Pärast õhtusööki lõkkevalgel läheb lahti jam session ehk kõik külalised saavad peremehelt pihku mõne rütmipilli. Trummi taob kõige osavamalt Fernando ise, kes on kunagi seda ka bändis teinud. Unelauluks kõlavad juba džunglihääled.
Püüan end nüüd kokku võtta ja pärdikupiltide postitamise lõpetada. Nii nagu me end ka Humbhahas kokku võtame ja uuesti teele asume.
Lõpuks, mööda rannikut ja veel ühest looduspargist läbi (ja metsikust elevandist mööda) sõites jõuame Dikwella randa. Just selle äärde oleme endale ka järgmise öömaja sättinud.
Dikwella avastame seetõttu, et ei leia endale sobivat öömaja kõrval asuvas Hiriketiyas. Peamiselt surfarite rand Hiriketiya on väiksem, palju kitsama liivaribaga, aga samuti kena, lisaks on siin hulk korralikke rannarestorane. Päike loojub aga künka taha ja samuti on siin palju rohkem rahvast, mistõttu saab Dikwella meilt rohkem punkte.
Dikwellast liigume edasi Mirissasse, et aidata juunioril üle saada Shawneest lahkumise valust. Tuleb talle näidata uusi loomi!
PS. Kas ma lubasin veel pärdikupilte? Siin need on.
