Korruptsioon lõunarannikul

Arugam Bayst lõunaranniku poole Kataragamasse sõites küsitakse meilt ühel teelõigul kolm korda järjest altkäemaksu. Me ei julge keelduda.

“See on tore tee, aga teil tuleb elevandipolitseile altkäemaksu anda,” meenuvad meile tuk-tuk‘i-rentija Dayani sõnad. Pidasime seda naljaks – ta tegi neid pidevalt. Nüüd sõidamegi läbi rahvuspargi Kataragama poole, kui ühtäkki pidurid põhja pressime.

Meie teel seisab elevant. Korralik Elephas maximus maximus. Metsik. Tuk-tuk on temast kaks korda väiksem ja kümme korda kergem.

Kõigepealt naerame hüsteeriliselt selle üle, et Dayan ei teinudki nalja. Seejärel meenuvad Youtube’i videod autosid ründavate elevantidega. Otsustame oodata, kuni ilmub järgmine sõiduk. See juhtub õige pea. Kui masin on loomaga peaaegu kohakuti jõudnud, sirutab elevant oma londi välja ja astub sammu auto poole. Juhi käes olev altkäemaks – kimp banaane – vahetab kiiresti omanikku ja sõit jätkub. Meil banaane ei ole. Ei ole ka õrna aimu, kui range teevalvuriga tegemist tuleb teha. Keerame otsa ringi ja sõidame paar kilomeetrit tagasi teeäärsest putkast meelehead soetama.

Müüja on korruptsioonist sel teelõigul teadlik. “Kaks,” ütleb ta meile. Selge. Teeme banaanikimbu pooleks. Igaks juhuks võtame ka kolm väikest arbuusi.

Seejärel läheme uuele katsele. Üks Aasia turist tee ääres peatunud autos vehib käega, et me edasi ei sõidaks. Ohtlik! Meie aga juba teame, kuidas elevandipolitseiga käituda.

Olge lahked, siin on teile pisut pistist.
Mõne kilomeetri pärast kordub kõik uuesti.
Liiklejaid ahistab ka kolmas väljapressija! Banaane meil rohkem pole, äkki piisab viimasest arbuusist? Lont krabab selle esialgu koos Hasso käega, kuid laseb siis käe lahti. Pääsemegi mööda.

Ei saa jätta ütlemata, et harjutada metsikuid loomi maanteel inimestelt toitu vastu võtma pole siiski õige ja kujutab ohtu nii neile endile kui ka liiklejatele. Paraku on see käitumine juba omandatud ja riskida elevandipolitsei pahameelega tundub meile veelgi riskantsem. Näiteid ei pea kaugelt otsima.

Võimu kuritarvitusi näeme sel teel veelgi.

Meie öömaja Kataragamas aitab loodusega jätkuvalt lähikontakti säilitada. Selle omanik Fernando elas 30 aastat koos oma sakslannast naise ja nende pojaga Berliinis ning teenis leiba diskorina. Paar aastat tagasi naasis mees kodumaale, ostis endale siia jõe äärde džungli veerele maalapi ja hakkas ökoturismi arendama. Nüüd on tegemist majutuskohaga, kuhu jäädakse tihti kauemaks, kui esialgu plaanitud. Ennast ei lasta häirida ka asjaolust, et aias roomab vahel madusid-sisalikke – see-eest jalutab ka paabulinde. Fernando abiline on suurepärane kokk, kelle roogi nauditakse ühiselt hommiku- ja õhtusöögilauas. Siin on tore sotsialiseeruda. Näiteks satub ühel päeval laua ümber istuma koguni kolm graafilist disainerit, järgmisel kaks Sri Lankas tuk-tuk‘i rentinud paari, mõlemad umbes aastaks Aasiasse reisima tulnud. Pärast õhtusööki lõkkevalgel läheb lahti jam session ehk kõik külalised saavad peremehelt pihku mõne rütmipilli. Trummi taob kõige osavamalt Fernando ise, kes on kunagi seda ka bändis teinud. Unelauluks kõlavad juba džunglihääled.

Humbhaha Jungle Eco Resort. Ka seekord veedame Sri Lankal mõned ööd “puuonnis”.
Samuti käib meil seegi kord kutsumata, aga teretulnud külalisi.
Hasso saab magamiskohaks selle majakese alumise korruse, mis kujutab endast riiulile ehitatud voodit. Kõik see on Fernando enda kätetöö.
Luksust saab nautida savimajakestes, aga see tähendaks ju seina enda ja looduse vahel!
Veel üks näide keskkonnast, kuhu sattunud oleme.
Üle kõige võidab külastajate südameid aga Shawnee, orvuks jäänud viiekuune pärdik. Näis, kas Fernandol õnnestub sellest vaid Sri Lankal leiduvast makaagist korralik inimene loom kasvatada …
Esialgu on korralikkusest asi kaugel. Shawnee tuiskab mööda hoovi, külalisi ja nende tube ringi nagu keravälk.
Pole kohta, kuhu ta ei jõuaks, ja asju, mida ta lapse kombel suhu ei pistaks. Näiteks prügikastist leitud nätsu või konisid, mis tuleb tal pärast vägisi põsepaunast välja kangutada.
Õhtuks on see pisike pärdik end siiski nii ära väsitanud, et poeb täitsa meelsasti sülle. Korra avastame ta ka enda voodist patjade vahelt magamas. No kas saab midagi armsamat olla!?
Saab küll. Suur ja väike pärdik ühel pildil. Niuts.

Püüan end nüüd kokku võtta ja pärdikupiltide postitamise lõpetada. Nii nagu me end ka Humbhahas kokku võtame ja uuesti teele asume.

Esialgu me üle jõe viivast sillast kaugemale ei jõua. Seal nimelt haigutab puu all krokodill — peaaegu end pesevate naiste vastas.
Ahto ronib tõelise lahingufotograafina otse krokodilli lõugade vahele. Minu ainus mõte samal ajal on loomulikult see, kas rünnakut peaks filmima või pildistama. Kroku ronib liigsest tähelepanust heidutatuna hoopis vette.

Lõpuks, mööda rannikut ja veel ühest looduspargist läbi (ja metsikust elevandist mööda) sõites jõuame Dikwella randa. Just selle äärde oleme endale ka järgmise öömaja sättinud.

Tuleb tunnistada, et see on üks sümpaatsemaid randu, mida oleme Sri Lankal näinud.
Mis tähendab, et siin tasub olla valmis maaliliseks päikeseloojanguks. Olete hoiatatud!
Sissejuhatuseks pakutakse dramaatilisi kontraste.
Seejärel tüünet idülli.
Lõpetuseks lõõmavat kirge.

Dikwella avastame seetõttu, et ei leia endale sobivat öömaja kõrval asuvas Hiriketiyas. Peamiselt surfarite rand Hiriketiya on väiksem, palju kitsama liivaribaga, aga samuti kena, lisaks on siin hulk korralikke rannarestorane. Päike loojub aga künka taha ja samuti on siin palju rohkem rahvast, mistõttu saab Dikwella meilt rohkem punkte.

Kuigi siin lööb randa täitsa korralikke laineid, lendab poiste otsus uuesti surfiga katsetada tuulde. Järgmine kord!

Dikwellast liigume edasi Mirissasse, et aidata juunioril üle saada Shawneest lahkumise valust. Tuleb talle näidata uusi loomi!

Näiteks sinivaala.
See osutub paraku väga kehvaks poseerijaks.
Haudejaama kullinokk-kilpkonn seevastu koguni naeratab fotograafile. Põhiliselt tegeldakse siin muidugi kilpkonnamunade ja -poegadega, kuid pakutakse varjupaika ka neile loomadele, kes on mereeluks mingil põhjusel kõlbmatud, näiteks loiva kaotanud.
Kulminatsiooniks sõidame tillukesse Polhena randa Mirissa lähistel, kus saab kilpkonnadega tutvust teha sügavale minemata, otse rannavees. Snorkel laenutatakse siinsamas ning samal ajal kui mina sean oma elu ohtu armutute UV-kiirte all, sest lubasin meie asju valvata, lõbutsevad mehed vees kolme kilpkonna seltsis.
Küll ma siia kunagi tagasi tulen, kasvõi kooberdades, lohutan ennast. Seekord tuleb aga edasi liikuda.

PS. Kas ma lubasin veel pärdikupilte? Siin need on.

Leave a Reply

Your email address will not be published.