Kolm nädalat Sri Lankas on möödunud kui just mitte ülehelikiirusel, siis kuni 40 km/h kindlasti. Pole parata, aga saabub aeg kõik kolm ratast taas alguspunkti poole pöörata ja elamused mõõdetavaks teisendada.
Meie tuk-tuk‘i-tripi viimased tiirud viivad tagasi mägedesse. Eelistame naasta Negombosse sedakaudu, mitte tiheda asustuse ja liiklusega läänerannikut pidi.
Sõidame läbi Udawalawa rahvuspargi serva, elevandipistis igaks juhuks ligi, kuid vantside ebaseaduslikku tegevust piirab seekord elektritara sõidutee ääres.
Nii jõuamegi ilma oluliste vahejuhtumiteta, aga rohkete naeratuste saatel mägedesse, kus juba kulgemine ise on üks suur atraktsioon.
Elamus garanteeritud ehk kuidas (on) tiirutada tuk-tuk‘iga?
- “Yes, sir, tuk-tuk?” – “Thank you, we have our own!” Seda on hea öelda, aga veel toredam kogeda. Ärge tapke oma seiklust, rentides Sri Lankas auto koos juhiga, vaid võtke tuk-tuk, tahaks teistelegi hüüatada. Leidke kampa kaaslane, kes end autoroolis kindlalt tunneb ja on tuttav Aasia liiklusega, ning andke gaasi. Elamus on garanteeritud!
- “Ega see mägedes hätta jää?” uurin alguses meie tuk-tuk‘i rentijalt Dayanilt. “Kui jääb, saate raha tagasi,” hakkab ta naerma. Meie teele siiski selliseid tõuse ei jää, kust tuk-tuk end üles ei veaks. Ka siis mitte, kui ma ise lauskmaalt mägedesse ronides roolis olen. (Ühtlasi annan teada, et valge naine tuk-tuk‘i juhiistmel tekitab üksjagu furoori.) Meie masin saab hakkama ka kergema maastikusõiduga, päris mülkasse me sellega siiski ei roni ja ühelt eriti auklikult lõigult, mis ähvardab pikaks kujuneda, pöörame koguni tagasi.
- Üle kahe täiskasvanu ei soovita pikaks sõiduks tuk-tuk‘i tahaistmele pressida. Ka kolm suuremat seljakotti mahub tagaistme taha kenasti, väikseid kotte hoiame jalgade vahel põrandal. Esiistme alla mahutame pärast nöökavat õppetundi pudeli tagavarakütusega.
- Vasaku käe pöial jääb käiguvahetusest esialgu kangeks, aga sellega harjub lõpuks ära. Käikude väljahüppamine tõusul olevat selle masina puhul tavaline, kuulsime saatusekaaslaste käest. Tuk-tuk‘i (jalg)pidur hakkab tööle alles päris põhja vajutatult, nii et reaktsiooniga ei maksa õhtuni oodata. Eriti kui juhtud (muidugi kogemata!) lubatust suuremat sõidukiirust arendama. Olgu mainitud, et me pole veel kuskil näinud teedel nii palju politseinikke kui Sri Lankas, seejuures ka kiirust mõõtmas. Meid peetakse siiski kinni vaid kaks korda, et pigem uudishimust juhiluba küsida.
- Tuk-tuk‘ i ühe päeva hind on seda odavam, mida kauemaks see rentida. Meie kaupleme Dayani firmalt 19 rendipäeva eest päevahinna 12 Ameerika dollari peale. Selle sees on ka omavastutusega (500 USD) kindlustus ja lubadus, et rikke korral tasub remondi eest tšeki alusel rentija ja vajadusel vahetab masina ka tasuta välja. Meilt küsitav tagatisraha on 200 dollarit. Kolme kohaliku juhiloa tegemise eest käime välja 100 dollarit.
- Kogu teekonna pikkuseks tuleb umbes 1400 kilomeetrit, suurimaks päevaseks läbisõiduks 150 kilomeetrit. Meil kulub 60 liitrit kütust, mis läheb maksma 7895 ruupiat ehk 40 eurot. Kokku maksame seega tuk-tuk‘i rendi ja selle kütuse eest 332 eurot, mis teeb ühe juhtimisõigusega kasutaja kuluks umbes 110 eurot (veidi alla kuue euro päevas).
- Järgnev teekond ei pruugi olla täiesti täpne, osa sellest on märgitud kaardile mälu järgi, aga enam-vähem selline meie marsruut välja kukub.
Seekord lugesin postitust Guangzhou metroos teel lennujaama. See on 1.5 h pikk reis, seega ärge arvake, et jutt liiga lühike oli 😊
Väga võimas! Oi kuidas tahaks ka sellise tuuri ette võtta. Tulevikus ehk.
Aitäh! Eks ma tegin rohkem iseenda üle nalja, ei suuda kuidagi postituste pikaks venimist ära hoida. :)