Meie igapäevast homaari anna meile tänapäev

Ja muidugi anna juba ette andeks meie võlad, sest samamoodi jätkates tunneli lõpus just võlavangla trellid paistavadki. Oleme langenud taas Vietnami kulinaarsete ahvatluste ohvriks.  

Da Nang ei ole nelja aastaga valmis saanud. Juba eelmisel korral oli siin rohkesti kraanasid püsti, nüüd aga oleme maandunud otse keset ehitusplatsi. Mereäärses piirkonnas kerkivad uued hooned pea igal viiendal krundil. See-eest võtavad ka linna kohvikud ja restoranid enda alla nii suure pindala, nagu kavatseks Da Nang terve Hiina ära toita. Meile selline rõhuasetus muidugi meeldib. Siia saigi ju peaasjalikult oma kõhtu orjama tuldud. Ühtlasi pean nüüd kohaseks hoiatada, et seekordne postitus võib aktiveerida maomahla nõristumist ning põhjustada tühja kõhu korral vaimseid ja füüsilisi kannatusi.

Esimesel õhtul linna peale einestama minnes selgub, et merebioloogia teadmistes on meil suured peenisekujulised lüngad. Satume nimelt hiigelrestorani, millest võtavad kolmandiku enda alla akvaariumid.

Akvaariumites hulbivad ringi eri liiki söödavad mereelukad, mõni neist justkui teiselt planeedilt.
Saage tuttavaks, merekarp nimega Panopea generosa, inglise keeles geoduck. Eesti keeles ei paista sellel molluskil veel nime olevat, nii et lõuapoolikud võivad oma ettepanekutega lagedale tulla. Kaevub vees meetri sügavusele liiva sisse ja elab looduses 150aastaseks. Kasvandustes seotakse karp pärast korjamist kinni, sest ilma välise surveta ei jaksa mollusk seda suletuna hoida, karbi avanedes aga liha kvaliteet langeb, see muutub kuivemaks.

Meie tähelepanu selles “okeanaariumis” pälvivad aga teisedki liigid, mõned näited teile (pildile liikudes näed ka teksti):

Kiusatusest nii mitmelegi neist hambad sisse lüüa vabaneme oscarwilde’likult: sellele järele andes. Omanikku vahetavad miljonid ja miljonid rahatähed, aga ega siis raha inimest õnnelikuks tee, vaid see, mida raha eest saab. Paremat kohta mereanniorgiaks pole meie Aasias veel näinud.

Sellel kaunil lülijalgsel on peagi au ka meie sisemise iluga kokku puutuda.
Grillitud homaar, vabandust, langust juustukattega — päeva tipphetk iga gurmaani jaoks.
Meie jaoks tundmatut sorti kõhtjalgne ehk meritigu osutub nii suure eluka kohta üllatavalt maitsvaks.
Ka nende molluskitega me nimepidi tuttavaks ei saa, vaid topime uue ja tundmatu kraami lapse kombel otse suhu.
Muidugi peame ära proovima peenisekujulise Panopea generosa. Karbi sisse jäänud osa praetakse ja serveeritakse kastmega.
Torujas osa serveeritakse toorelt, sashimi kujul, koos sojakastme ja wasabi‘ga. Sellel on veidi krõmps struktuur ja neutraalne meremaitse. Eriti hea koos laimimahlaga!

Mereannid pole Da Nangis aga ainus kulinaarne magnet. Gurmaani süljenäärmetele jätkub selles linnas tegevust hommikust õhtuni.

Olen oodanud erutusega korduvvisiiti kitsa tupiktänava lõpus asuvasse, kuid alati rahvast pilgeni täis söögikohta Ba Duong, mille menüüs on ainult üks toit: banh xeo ehk riisijahukrepp lisanditega.
Peale selle, et nüüd müüakse siin ka õlut, on kõik muu nagu neli aastat tagasi: lauale tuuakse ilma küsimata kreveti- ja sealihatäidisega riisipannkoogid, rohkelt erinevat rohelist-värsket kraami ja vardas küpsetatud sealihakebabid. See kõik keeratakse riisilehe sisse ja kastetakse siis vürtsikasse seamaksa-maapähklikastmesse. Tõeline maitsete ja tekstuuride virvarr!
Veel üks kohalik variatsioon rulli-ise-toidust on banh trang cuon thit heo. Koos imeõhukese riisipaberiga kuulub siin komplekti paksem pehme riisileht. Peale klassikalise sealihalõikudega versiooni proovime seda ka värskelt grillitud krevettidega, mõlemad panevad mõnust mõmisema. Juurde käib rikkalik valik rohelist kraami, krõmpsud kapsa-, rohelise mango ja kurgiviilud ning muidugi vürtsikas kaste, mille sisse see kooslus enne hammaste taha saatmist pista.
Ühtlasi alustame ka järgmist grillihooaega. Seakõhu, krevetid ja pildile hilinenud juustu-veiseliharullid loputame alla Kesk-Vietnami kõige populaarsema õllega Larue.
Grillimine on põhitegevus ka Da Nangi ööturul. Meie laseme siin hea maitsta konnadel ja kaheksajalal.

Otse loomulikult viib kulinaarne seiklusjanu meid ka kõrvallinna Hoi An’i, mida peetakse Vietnami toidupealinnaks. Kui eelmine kord tegime siin tutvust pigem tänavatoiduga, siis seekord nuumame end roogadega, mida peetakse kohalikuks klassikaks.

Hoi An’i kõige kuulsam suupiste on krevetipelmeen, mis kannab romantilist nime valge roos.
Kõige iseloomulikum toit on cao lau, mille eripära seisneb jämedates nuudlites, mida on leotatud teatud saare teatud puu tuhaga segatud vees, mis pärineb teatud kohalikust kaevust. Edasine võib juba varieeruda, aga üldiselt lisatakse nuudlitele lihapuljong koos mahlaste sealihaviilude, mungoaidude, rohelise salati ja köögiviljade ning krutoonidega. Tõeliselt maitsev.
Veelgi enam võlub meid aga roog nimega mi quang. Riisijahust lamenuudlid veidikese maitsva puljongiga, lisandiks krevetid, sealiha, köögiviljad ja vutimunad, serveeritud koos rohelise salatikraamiga ja üle puistatud röstitud maapähklitega.
Kohalik kana riisiga kannab nime com ga Hoi An. Kurkumiga kanapuljongis kollaseks keedetud riis vokitakse koos keedetud kanaribade ja sibulaga, segatakse taldrikul toorete sibulaviilude ja ürtidega ning maitsestakse tšillikastmega. Lihtsalt geniaalne.
Hoi An’i stiilis wonton‘id, mis liigituvad küll ka tänavatoidu alla, on krõbedad lihatäidisega küpsetised, millel katteks mahlane magus-vürtsikas köögiviljasegu.
Kohv ei kuulu minu igapäevaste jookide hulka, aga Vietnami kohvile on raske vastu panna. Aromaatse robusta kangust pehmendab kondenspiim.
Hanoist pärit munakohvi siin aga alles õpitakse tegema: korra olen pidanud nii Da Nangis kui ka Hoi An’is selle kööki tagasi saatma, sest munakollane on vahustamisel tükki tõmmanud. See siin osutub täiuslikuks.
Midagi ka maiasmokkadele: kookide ja tortide asemel on meie lemmik tänaval õhtuti müüdav krõbedaks praetud pannkook banaani- või mangotäidisega.
Lisaks ei möödu pea päevagi, kui me ei pista jakasid, erilehise leivapuu (ingl jackfruit) vilju. Need on muide maailma suurimad puu otsas kasvavad viljad, üks jaka võib kaaluda kuni 55 kg ja olla 90 cm pikkune.

Neid, kellele seekordne postitus sügavat pettumust või koguni kannatusi valmistas, lohutan lubadusega, et järgmine kord ei ilmu siin enam ühtegi toidupilti, see-eest saab näha tuld purskavat draakonit.

 

6 thoughts to “Meie igapäevast homaari anna meile tänapäev”

  1. seda esimest molluskid ei suuda vist küll end sööma sundida:) Mitme päeva jooksul te kõik selle kraami piltidel läbi degusteerisite? Ja mis maitsega on need viimasel pildil olevad leivapuu viljad? Igatahes ma pole veel jõudnud täna süüa ja valmistas küll kannatusi:)

    1. Täitsa hea mollusk on, lauale sel kujul ju ei tooda ja maitse meenutab veidi austrit. :)
      Kümme päeva oleme siin juba naudisklenud, eks proovitud on rohkemgi, kõike ei ole alati meeles pildistada või on selleks liiga pime olnud.
      Jaka maitseb nagu segu ananassist, õunast ja mangost, tekstuurilt on veidi krõmps. Head isu! :)

  2. Õnneks lugesin seda alles siis, kui olin kontorikõrvasest puhvetist juba lõuansöögi kätte saanud. Oleks nagu Pavlovi uuringus osalenud… :)

    1. Mis mõttes ei saa? Ainult Boeing Max 8 on maa peale sunnitud, teised lennukid lendavad endiselt.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.

The reCAPTCHA verification period has expired. Please reload the page.