Vaateid linnale ja elule

Mulje, nagu me siin Vietnamis peale söömise muud ei teekski, on sügavalt ekslik. Tegelikult jätkub meil silmi ka kõige selle jaoks, mis jääb teele ühest söögikohast teise kulgedes. Sellest täna juttu tulebki.

Väiksel sadamalinnal Hoi An’il on ilus vanalinn. Võib-olla isegi üks ilusamaid Aasias, mistõttu on see ka UNESCO kaitse all. Siin on segunenud Jaapani puitarhitektuur Prantsuse koloniaalstiiliga, sekka hiinapäraseid templeid, ja see kõik on väga hästi säilinud. Linna kitsastel tänavatel tungleb aga veel rohkem inimesi kui neli aastat tagasi, mil siin esimest korda käisime. Mis parata, turistipesadeks muutuvad ikka need kohad, kus midagi vaadata on.

“No, thank you!” saame korrutada iga kord, kui meile pakutakse ülisõbralikult paadisõitu, ujuvküünlaid, kaelkooguga poseerimist, koonusmütse, viilutatud mangosid ja muud vastupandamatut. Päris lootusetud ignorandid me siiski pole, ühelt ratastoolis mehelt ostame süümepiinade vaigistamiseks ajalehe ja saame pärast rõõmuga tõdeda, et ega me mingid koonrid seda tehes olnud – õige hind oli markeriga üle soditud ja mees küsis meilt summat, mis tõenäoliselt tähistab hoopis tiraaži. Üks väike heategu igasse päeva!

“Boat ride?” meelitavad paadiomanikud endaga pooleks tunniks jõele.
Meile tundub põnevam siiski elu tänavatel.
Keset UNESCO kultuuripärandit käib nimelt paras sagimine. “Papapapapaa!” hoiatavad rattarikšajuhid ette jäänud inimesi. “Pepepepepee!” hõiguvad naljahambad vastu.
Kohvikud ja poekesed võistlevad, kellel on pilkupüüdvam fassaad.
Tänavatel püütakse pilke eelkõige värviliste laternatega.
Neid meisterdatakse kohapeal ja kaetakse väidetavalt siidiga. Mida kõike Hoi An’is siidiks nimetatakse, nõuab muidugi omaette uurimistööd.
Kõige uhkema valiku laternaid leiab ööturult. Lemmiku väljavalimine siin võib kupli all palju segadust tekitada.
Hoi An on ka poseerijate paradiis. Me pole näinud ühegi linna tänavatel jalutamas nii palju kaunites kleitides ja hoolikalt sätitud välimusega turiste kui siin.
Efektse tausta leidmine pole vanalinnas tõesti keeruline.
Mõned näitsikud pääsevad pea kõigi möödujate reisialbumisse.
Ka paadiomanikud on arvestanud turistide pildistamishullusega. Armunud, astuge pardale!
Tõelised romantikud ootavad siiski pimedani.
Peale laternate süüdatakse siis ka küünlad.

“Te lähete nii kauaks tagasi Da Nangi?” imestab Hoi An’i nahapoes tüdruk, kellelt üht-teist tellime. “Hoi An on ju palju ilusam!” ei saa ta meist aru. On muidugi ilusam. Da Nangil on aga hoopis teistsugune võlu.

Ka siin on veel säilinud endisaegse elustiili jälgi …
… olgu tegu siis töö- või puhkehetkega.
Leiab isegi vanu maju.

Üldiselt on Da Nang aga siiski moodne, avar ja arenev linn, kuhu ka välismaalased end tihtipeale pikemalt elama unustavad. Palju siis inimesele ikka vaja, kui on olemas lugematu hulk kohvikuid-restorane ja mõnusad piirkonnad nii jõe kui ka mere ääres, kus pärast einet osa hangitud kaloreid ettevaatlikult ära põletada.

Oma maitse järgi söögi- ja joogikohti leidub Da Nangis külluslikult nii boheemidele kui ka hipsteritele, nii yuppie‘dele kui ka motofännidele.
Jõeäärsetes restoranides serveeritakse õhtusöögi kõrvale suurlinna tulesid.
Üle Hàni jõe ehitatud Vietnami pikimal sillal valvab linna hirmuäratav draakon.
“Hirmu” äratab ta tegelikult vaid nädalavahetustel kell 21, süljates tuld ja seejärel vett, nii et liiga lähedal uudistajad üle kastetakse.
Da Nangi kõige võluvam koht on puhta valge liivaga ülipikk ja avar rand, mis vaatamata siia hiljuti kerkinud ja järjest juurde kerkivatele megahotellidele on siiski üsna tühi.

Muidugi võtame ühel ilusal päeval rolleri, et sõita “Top Geari” jälgedes üle paljukiidetud Hai Van Passi. Pettumusega avastame, et siia ei olegi püstitatud tänapäevast ratsamonumenti elik motoausammast Clarksoni, Hammondi ja Mayga. Oleks aeg, arvestades nende panust Vietnami mototurismi arengusse!

Erinevalt Clarksonist meie juuksed selle vaate peale päris püsti ei tõuse – eks need ole veidi lopsakamad ka –, aga …
… kenaks tuleb see ookeaniäärne mäekuru tunnistada küll.
Tee osutub üllatavalt laugeks, siit leiab vaid mõne üksiku tõeliselt järsu kurvi.
Näiteks sellise.
Sihtkohaks võtame teisel pool kuru asuva Lang Co ranna. See on rahulik ja kena koht, kust leiame ka mõned mereannirestoranid. Aeg võib siin lainete murdumist vaadates suisa seisma jääda.
Tagasiteel jääme Da Nangi põhjaservas asuvas Tho Quangi kalurikülas vaadete lõksu. Mereandide väljapüüdmine on siin olnud ajast aega põhiline elatise teenimise viis.
Jõest püütakse tokkide vahele kinnitatud hiigelvõrkudega.
Nende tokkide abil kasvatatakse austreid.
Mitte prügimägi, vaid püünised ja kotid. Kottidega viiakse saak ilmselt varahommikul otse turule.
Pere päevatöö on tehtud ja pesamuna tõstab paadi kaldale. Ema-isa on ka appi palutud.
Kui ühed juba tulevad, siis teised alles lähevad. Öösel on kogu silmapiir täis krevetipaatide tulesid.

Nii elavad kõrvuti küla ja linn, vana ja uus, iidne ja moodne, traditsioonid ja progress. Üks ei sega teist, ruumi jätkub kõigile.

Leave a Reply

Your email address will not be published.