Üks hauatagune lugu

Linna kohta, kus vaatamisväärsustena domineerivad hauakambrid, on Hues silmatorkavalt palju võimalusi ka elu nautida. Isegi neil, kes elust juba lahkunud.

“Kas viga on meie välimuses?” ei saa me pihta, mis toimub. Juba kuues mees pooleteise päeva jooksul sõidab Ahtole rolleriga külje alla ja pakub marihuaanat. “Politseid?” pakub Ahto tüdinult vastu. Google selgitab kõik – hašiši pakkumine pidavatki siin tavaline olema. Juhtuvat sedagi, et  kaupa tehes astub ligi müüjale tuttav politseinik ja seejärel küsitakse ostjalt oma naha päästmiseks kopsakas altkäemaks.

Meie otsime Hues siiski stiimuleid teistele meeltele ehk huvitume suhu pistetavast ja silmatorkavast. Praegu võistleb Hue nimelt Hoi An’iga Vietnami toidupealinna tiitli pärast, aastatel 1802–1945 oli see aga pärast Vietnami ühendamist terve keisririigi pealinn. Keisrivõimu maiseid ja ebamaiseid jäänuseid siin põhiliselt uudistamas käiaksegi.

Meie esimene missioon proovida järele kohaliku köögi hõrgutised osutub isegi liiga kergeks. Ei pea astuma sadat sammugi, et võtta ette einekomplekt Hue tüüpiliste paladega. See näeb välja nii.

Meile lähimal kolmel tänaval on raske leida hoonet, mis poleks kohvik, baar või restoran.
Nii tihedas konkurentsis tuleb silma hakkamiseks pingutada.
Nädalavahetuse õhtuti on need tänavad ainult jalakäijate päralt ja vaba aja veetmine käib täie hooga.
Lõõgastujate sekka satub siiski ka asjalikke tegelasi. See vahva poiss harjutab turistide peal inglise keelt, pannes vastused oma küsimustele vihikusse kirja. Näiteks uurib ta, milline on meie lemmikriietus palava ja milline külma ilmaga.

Ühel kenal päeval murrame siiski kohvikute ja restoranide piiramisrõngast läbi, üle Parfüümijõe vanalinna poole, kus asub tähtsa vaatamisväärsusena viimase keisri tsitadell ehk residents. Parfüümijões ei voola muide Chanel No 5 ega mõni muu õline ollus, nimi tuleb kaldal kasvavate viljapuude õitest, mis kevadel tugevalt lõhnavana jõkke pudenevad.

Vaatame ära tsitadelli müüri …
… ja ühe värava. Sellega saab meie uudishimu ka rahuldatud, sest see värav näib olevat kogu kompleksi uhkeim osa.
Toredamad vaatamisväärsused kipuvad olema need, mille otsa juhuslikult satume. Näiteks aia ääres.
Kõnniteel.
Liiklusummikus.
Riisipõldude vahel.
Thuy Thanhi külas, umbes 7 km kaugusel Huest, jääb meie teele klassikaline Jaapani sild 18. sajandist.
Vietnami kalavõrk aegade hämarusest.
Kodu 20. sajandist.
Nihv-Nihvi õlgedest maja “Kolme põrsakese” muinasjutust.

Kõige üllatavam vaatepilt avaneb Huest umbes 40 km kaugusel endises kalurikülas nimega An Bang. Lugu sai alguse 1975. aastal, kui paljud külaelanikud pärast Põhja- ja Lõuna-Vietnami ühendamist siit paatidega põgenesid. Osa hukkus, osa jõudis lõpuks Austraaliasse või Ameerikasse. Seal jõukaks saanud hakkasid alates 1990. aastast (varem polnud lubatud) omastele raha saatma, mistõttu sai An Bangist riigi kõige rikkam küla. Selle küla kõige silmatorkavamat osa kutsutakse aga hoopis linnaks. Hauakambrite, aga ka vaimude linnaks.

Kuna esivanemate austamine on Vietnami kultuuris väga olulisel kohal, hakati saatma raha eelkõige pere hauakambri ehitamiseks – nii nende jaoks, kes juba lahkunud, kui ka nende jaoks, keda see vältimatult ees ootab.
Raha muudkui tuleb ja nüüdseks laiub kalmistu juba 250 hektaril. Siia kerkib järjest uhkemaid, kohati sajaruutmeetriseid ekstravagantseid mausoleume, mida ehivad hoolega nikerdatud tornid ning draakonid ja muud müütilised olevused. Motiive leiab pea kõigist levinud usunditest.
Kalleimad neist hauakambritest maksvat 60 000 eurot ning olevat varustatud ka toimiva köögi ja vannitoaga — vietnamlaste uskumuste järgi läheb elu pärast surma edasi ning lahkunud esivanematele heade tingimuste loomine tagab õnne ka endale ja oma lähedastele.
Meie sealoleku ajal käis kopsimine nii mõnegi uue platsi peal. Iga järgmine hauakamber püütakse teha senistest suurem ja vägevam. Külaelu olevat samas pöördumatult muutunud ja kalapüügiga ei tegelda enam ammu. Ega eriti ka muude töödega peale hauakambrite ehituse. Raha siin ju jätkub.

Morbiidsetel radadel jätkates sõidame vaatama ka üht 19. sajandil elanud keisri hauakambrit. Tu Duc on läinud ajalukku tagurlikku ja suletud poliitikat ajanud valitsejana, kes eraelus pidas umbes 180 naist ja konkubiini, kuid oli varases nooruses põetud rõugete tõttu viljatu. Oma hauakambri ehitamist Hue külje alla alustas ta paarkümmend aastat enne surma ja nimetas selle hiljem Tagasihoidlikkuse keskuseks.

Kuna Tu Duc pingutas oma hauakambri tagasihoidlikkusega kõvasti üle ning 12 hektaril laiuv ja kolm aastat ehitatud kompleks läks pingeid tekitavalt kulukaks, kasutas ta seda residentsina ka eluajal. Püüdis oma tagasihoidlikus järves kala ja järvesaarel pisiulukeid, külastas konkubiine või keiserlikku teatrit.
See üdini tagasihoidlik värav viib tema hauakambrini. Keisrit siit siiski otsida ei maksa, ta maeti — väidetavalt koos kaasa pandud aardega — salajasse kohta Hues. Kõik valitsejat sängitanud 200 meest tehti saladuse säilitamiseks aga pea jagu lühemaks.

Mida selle kõige peale kosta? Võrdseks ei tee meid isegi surm.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.

The reCAPTCHA verification period has expired. Please reload the page.