Ürgne tõmme

“Kas see on ohtlik?” pärin meie giidilt julgustuse lootuses ja kahetsen seda peaaegu kohe. “Jah, väga ohtlik. Mõned on siin hirmust nutmagi hakanud.”  

Oleme Phong Nha Ke Bangi rahvuspargis, keset kuni 450 miljonit aastat vanu karstimägesid.  Väljast on need kaetud metsikult vohava džunglitaimestikuga, sees laiutab aga tihtipeale tühjus. Salapärane tühjus. Kümme aastat tagasi avastati siin maailma suurim koobas Son Doong. See võib aga osutuda veel suuremaks, kui seni arvatud. Briti koopasukeldujad (needsamad, kes aitasid Tais jalkapoisse päästa) uurivad just meie siinoleku ajal, kas üks Son Doongi veealune käik on ühenduses teise suure koopaga.

Neli aastat tagasi, kui Phong Nhas esimest korda käisime, oli turism siin alles lapsekingades. Keskuse ainsal tänaval sai valida umbes kolme öömaja ja viie restorani vahel. Vahepeal on asjad edasi liikunud seitsmepenikoormasaabastega. Söögikohti on nii palju, et kõigi jaoks ei jätku külastajaidki. Suured rahvamassid pole Phong Nhad veel avastanud – kõigi nende rõõmuks, kes on.

Esialgu veel rahulikule külaidüllile lisavad vürtsi trendikad kohvikud ja restoranid ning isegi ööklubi ja karaoke.

Sõidame rahvuspargi rolleriga risti-põiki läbi. Ainult üks risti ja teine põiki tee siin ongi, nii et põrutame peaaegu Laoseni välja. Need maastikud, millest on läbi uuritud vaevu 30%, mõjuvad eepiliselt. Ja mitte ainult meie meelest. Just see on üks kolmest piirkonnast Vietnamis, kus filmiti Hollywoodi paari aasta tagune fantaasiapõnevik “Kong: Pealuu saar”.

Mõned väljavõtted kohaliku maastikuarhitekti portfooliost.

Vormikujundus on hoogne, aga tundlik.
Haljastuse pealt pole kokku hoitud.
Värvigamma jääb siiski konservatiivseks.
Valgustus on säästlik, aga hoolega läbi mõeldud.
Siin-seal püüavad pilke kontrastid.
Efekti lisavad suured pannood.
Tervikut aitavad luua korduvad motiivid.

Pargi Laose-poolsest servast, kohe pärast tõkkepuud, mis märgib rahvuspargi lõppu, leiame tillukese küla. Siin elab Vietnami, aga võib-olla ka kogu maailma üks kõige väiksemaid rahvaid. Chut’i etnilisse gruppi kuuluvad aremid avastati 1959. aastal pargi koobastest. Eluviisilt kütid-korilased, oli neid siis järel vaid poolsada. Võimud otsustasid, et aremidest tuleb korralikud inimesed teha. Neile hakati maju ehitama ja maaharimist õpetama. Aremid ei tahtnud sellest aga midagi kuulda ja putkasid tagasi koobastesse. 1992. aastal sunniti nad koobastest siiski ümber asuma siiasamasse, neile juba ehitatud külla. Meelitati tasuta toiduga, pakuti haridust ja meditsiiniabi.

See rahvakild on lõpuks uute oludega leppinud, kuid päris korralikke inimesi pole neist veel saanud. Kui saabuvad aasta palavaimad kuud, hakkavad aremidel silmad džungli suunas vilama ja nad ronivad taas koobastesse jahedust nautima. Eriti käib see ilmselt vanemate inimeste kohta, sest meie näeme selles külas ainult noori.

Majadega harjumine on võtnud aremidel päris palju aega. Esialgu kaevasid nad maja kõrvale maa-aluseid varjualuseid ja elasid seal.
Koobastest välja tulles ei tundnud see rahvas ka kõige lihtsamaid maaharimise tööriistu. Neile anti kõplad, aga need jäid kasutuna seisma. Köögivilju ei kasvata nad siiani — džunglist leiab söödavat ju niisamagi.
Pühvlid ja sead on külas siiski eluõiguse saanud. Kuni nad vardasse aetakse.
Kord kandnud üleujutus külasse väärtuslikku puitmaterjali. Aremid müünud selle maha, saanud palju raha ja ostnud endale kollektiivseks kasutamiseks vanu motorollereid. Sõitnud nendega siinsamas külas ringiratast, sest mujale polnud vaja minna.
Küllap nüüd käiakse juba mujalgi. Noored on avastanud enda jaoks nutitelefonid, mille ostmiseks ei peeta paljuks pühvel maha müüa. Levi siin eriti pole, aga telefon on hädavajalik muusika kuulamiseks ja filmide vaatamiseks. Selleta — ja akupankadeta — noored oma elu enam ette ei kujuta.
Külas on elekter ja, nagu näha, jõuavad siia isegi sõnumid taevast.
Juba on ka uusi maju juurde ehitatud, sest lapsi muudkui sünnib. Kaaslasi tuleb nii väiksel rahval paraku naabrite hulgast otsida. Aremi keel on seetõttu väljasuremise ohus, seda räägib vaid neljandik rahvast.
Ohte on teisigi. Džunglis liikudes peab teadma, et tegemist on Vietnami sõja ajal kõige enam pommitatud regiooniga. Plakat küla serval aitab seda meeles hoida.

Selle küla lugu tundub nii põnev, et tuleme siia koguni kaks korda. Esimesel päeval sõidame uudishimu rahuldamiseks edasi Laose piiri poole, aga kuna on oht pimeda peale jääda, keerame varsti tagasi. Teisel päeval asume varem teele, aga kui külast lahkudes ratta taas Laose poole keerame, peab pargivalvur meid kinni. “Ei tohi,” ütleb ta. “See on piiriala, pole lubatud.”

Eelmisel päeval õnnestus meil seega enda teadmata reegleid rikkuda.
Näiteks seda vaadet — tagumised tipud asuvad juba Laoses — poleks meie silmad tohtinudki näha.

Tulgem aga tagasi alguse juurde. Umbes poole aasta eest jõudis turismikaardile Phong Nhast tunnise autosõidu kaugusel asuv Ruc Moni koobas. “Ühepäevane seiklus,“ lubavad sinna viijad. See paneb mul silmad põlema. “Vajalik piisav füüsiline vorm ja kõrgusekartuse puudumine.” See paneb ohkama. Kuidagi on juhtunud nii, et minu päevad sellel reisil ei algagi kerge sörgiga mäkke ega kätekõverdustega kuristiku serval … Ent eks ole varemgi elus enne tehtud ja pärast mõeldud. Räägin Ahtole augu pähe ja siis pole enam taganemisteed.

Olgu ääremärkusena öeldud, et järgnev pildirida kannab vaid informatiivset eesmärki, esteetilised taotlused on jäänud koos kvaliteeti võimaldavate kaameratega meie öömajja.

Moepolitsei ilmselt röögataks: saame endale selga neoonkollased särgid ja jalga punased kummisandaalid siniste sokkidega. Eesmärk on siiski üllas: kaitsta meid roniva mürgipuu kõrvetuse, kaanide ja selili plärtsatamise eest. Sest minna tuleb korduvalt nii läbi …
… kui ka üle vee.
Kui lõpuks koopasuu juurde jõuame …
… on laud juba kaetud. Meile kahele ja me giidile-kokale-abilistele. Kas see võib tõesti olla viimane toit, mida söön?
Pool tundi hiljem saame uute aksessuaaridena kiivri ja kindad (püksid lendavad jalast ikka seetõttu, et neid hirmust täis ei teeks) ja hakkame ronima teise, mitusada meetrit kõrgemal asuva koopasuu poole.
Üleval selgub, et kogu pingutus oli ilmaasjata ja meil tuleb uuesti laskuma hakata.
Mõnes kohas tuleb pea alla, teises kõht sisse tõmmata. Siit pidi hiljuti üks liiga kogukas seikleja tagasi pöörduma.
Püstloodis laskumist on kokku 16 meetrit ehk umbes viiekordse maja kõrguse jagu. Selle koha peal on veidi nuputamist, kuhu oma käed-jalad järgmise redelini jõudmiseks toetada.
Laskume pimedusse. Vaid kõige pikema redeli peal julgestatakse meid rakmetega, muidu tuleb loota käte-jalgade ja aju koostööle. Eksimisruumi eriti pole.
Õnneks me ei eksigi. All võtab meid vastu sügav selge veega koopajõgi. Valguse poole ujudes avastan, et kuigi käed veidi värisevad, polnud mul hetkegi aega tõeliselt hirmu tunda. Eks siis mõni teine kord.

Minu huvi just Ruc Moni koopasse seiklema tulla pole päris juhuslik. Ka selle koopa mõned osad olid kasutusel elupaigana. Viiskümmend aastat tagasi avastati siitkandist ujedad, paljalt ringi lippavad ja osavalt ronivad tundmatu päritoluga inimesed, keda hakati koopa järgi ruc‘i rahvaks nimetama. Uurimisel samuti chut‘i etnilisse gruppi paigutatud rahvas käitus sarnaselt aremidega: pöördus vaatamata “tsiviliseerimiskatsetele” korduvalt koobastesse tagasi, enne kui lõpuks külaelu omaks võttis. See rahvas harrastavat tänapäevani ka väga omapärast nõiakunsti.

Et üks rahvas ei taha koobastest välja kolida, ei pane meid aga sugugi imestama. Võtame ka sel korral ette käigu kõige ilusamasse koopasse, mida ma eales näinud, ega saa sealt enne tulema, kui saabub sulgemise aeg ja valvur on sunnitud meid viimaste külalistena tagant utsitama. Just Paradiisi koobas on põhjus, miks me pärast seda enam teistesse koobastesse ei kipu. Kui seal just seiklusi ei pakuta.

31 kilomeetrit imelist interjööri — sellises koopas võiks elada küll.
Anonüümne kunstiteos miljonite aastate tagant.
Ainsa puudusena on siin liiga väike aken, õigemini uks. Päevavalgus kaugele ei paista.
See koobas rabas avastamisel oma iluga isegi paljunäinud Briti koopauurijaid.
Nüüd, 15 aastat hiljem on just Paradiisi koobas muutnud põhjalikult terve kohaliku kogukonna elu — teinud lihtsast külast tõmbekeskuse.

Phong Nha Ke Bangi uurimine aga jätkub. Kes teab, mida kõike siit veel leitakse. Tuleb vaid hoida pöialt, et peale ei jääks kiusatus kogu see maagia turismirahaks konverteerida.

∗∗∗

Lõpetan veel ühe pildivalikuga aremide külast. Neli viimast fotot on tehtud retkel Ruc Moni koopasse.

 

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.