Kükitad lastetoolil ristmikunurga kohvikus, jälgid, kuidas linn sinu ümber askeldab, ja rüüpad kärekanget kondenspiimaga kohvi. See on konkurentsitult Hanoi parim atraktsioon.
Vähemalt arvasin niimoodi meie eelmise külastuse järel. Nelja aastaga jõuavad aga eelistused muutuda. Praegu suunduvad kõik teadlikud turistid ristmiku asemel hoopis raudteele. Istud rööbastel, rüüpad külma jooki, vaatled poseerivaid inimesi või poseerid ise. Hea küll, enamik siiski ei istu rööbastel, vaid pinkidel ja päkapikutoolidel, mõned isegi “rõdul”. See on justkui poolekilomeetrine kohvik-kino, kus filmi asendab rong. Piletit ei pea õnneks (veel) ostma.
Minu meelest on tegu auhinda vääriva äriideega. Neli aastat tagasi tundus, et selle tänava inimestel pole eluasemega kohe üldse vedanud. Nüüd on aga miinus osavalt plussiks pööratud. Naabritel on põhjust kade olla, sest kogu tänav on muutunud tõeliseks atraktsiooniks ja paneb ettevõtlike elanike kukrud kaunilt kõlisema.
Kui raudteetänav on läbinud põhjaliku uuenduskuuri, siis mis on saanud Barbeque Streetist? Sealse grillkana mekk igaveseks mällu sööbinud, suundume missioonile olukorda kontrollima. Ehmatus tabab meid kohe tänava nurgal. Vana maja asemel, kohas, kus meie maitsemeelele uusi dimensioone tutvustati, seisab moodne ärihoone. Kas härra Beckham, vapustava grillkanakoondise pealik, on siit tõesti lahkunud? Kõnnime tänava lõpuni läbi, aga tuttavat silti enam ei leia. Sätime oma ahtrid toolikestele kõige viimases ja suurimas grillikohas ja laseme endale head-paremat tuua.
Hanois on nelja aasta jooksul mitmel pool ilukuure ette võetud. See teeb ainult rõõmu, eriti kui sul ringi jõlkudes kaamera kaelas ripub.