Hanoi. Jälle!

Kükitad lastetoolil ristmikunurga kohvikus, jälgid, kuidas linn sinu ümber askeldab, ja rüüpad kärekanget kondenspiimaga kohvi. See on konkurentsitult Hanoi parim atraktsioon.

Vähemalt arvasin niimoodi meie eelmise külastuse järel. Nelja aastaga jõuavad aga eelistused muutuda. Praegu suunduvad kõik teadlikud turistid ristmiku asemel hoopis raudteele. Istud rööbastel, rüüpad külma jooki, vaatled poseerivaid inimesi või poseerid ise. Hea küll, enamik siiski ei istu rööbastel, vaid pinkidel ja päkapikutoolidel, mõned isegi “rõdul”. See on justkui poolekilomeetrine kohvik-kino, kus filmi asendab rong. Piletit ei pea õnneks (veel) ostma.

Kinokülastajad ootavad, millal seanss pihta hakkab. Seni tellitakse jahutavaid jooke ja tõrjutakse pealetükkivalt pakutavaid suupisteid.
Ringvaatena saab kaasa elada poseerijatele või ise end pildile sättida. Instagrami-laigid ei jää tulemata!
Sõiduplaan on seinal ja külastajaid jätkub, kuni rongid liiguvad. “Choo-choo!” hüüavad ettekandjad samanimelises kohvikus.
Ühel hetkel hakkavad nad kibekähku toole kokku korjama ja majaseinte äärde tõstma. “Hoidke kaugemale!” manitsetakse turiste, kelle meelest on rong vaid rööpapaari laiune.
Kui palju rõõmu ja elevust!
Ei loe seegi, et oled juba keskeas. Ikka on äge rööbastel smuutit juua!

Minu meelest on tegu auhinda vääriva äriideega. Neli aastat tagasi tundus, et selle tänava inimestel pole eluasemega kohe üldse vedanud. Nüüd on aga miinus osavalt plussiks pööratud. Naabritel on põhjust kade olla, sest kogu tänav on muutunud tõeliseks atraktsiooniks ja paneb ettevõtlike elanike kukrud kaunilt kõlisema.

Kui raudteetänav on läbinud põhjaliku uuenduskuuri, siis mis on saanud Barbeque Streetist? Sealse grillkana mekk igaveseks mällu sööbinud, suundume missioonile olukorda kontrollima. Ehmatus tabab meid kohe tänava nurgal. Vana maja asemel, kohas, kus meie maitsemeelele uusi dimensioone tutvustati, seisab moodne ärihoone. Kas härra Beckham, vapustava grillkanakoondise pealik, on siit tõesti lahkunud? Kõnnime tänava lõpuni läbi, aga tuttavat silti enam ei leia. Sätime oma ahtrid toolikestele kõige viimases ja suurimas grillikohas ja laseme endale head-paremat tuua.

Noored kutid küpsetavad siin varbaid, koibi ja tiibu tööstuslikes kogustes. Kas need võiksid olla needsamad poisid, kes meid neli aastat tagasi jalust rabasid?
Maitseb igatahes suure-suurepärane. Ahto annab mulle andeks, et ta uuesti siia vedasin.
Maitsemeel ei peta meid. Meie legendaarne pere on kolinud tänava teise otsa. Peagi ilmub välja ka härra Beckham ise, seekord küll ilma jalgpalliputsadeta. Näitan talle pilti meie eelmisest külastusest, ta saab mõnusalt muheleda ja tuleb meid pärast sööki kättpidi tänama. Milline liigutav kohtumine!
Ühes tähelepanuväärses söögikohas käime veel. Bun Cha Huong Lien on lihtne, aga väga kuulus restoran, kuhu tallasid raja sisse kaks stiilset meest: Barack Obama ja Anthony Bourdain.  Bun cha on siin endiselt väga hea!

Hanois on nelja aasta jooksul mitmel pool ilukuure ette võetud. See teeb ainult rõõmu, eriti kui sul ringi jõlkudes kaamera kaelas ripub.

Elektrikapid lausa kutsuvad lähemalt nuuskima.
Sellise lilleklumbi ääres mõjub väike kaelamassaaž palju tõhusamalt.
Siin ja seal leiab peaaegu et natüürmorte.
Osa elementide püüdmiseks peab küll hea reaktsiooniga olema.
Vahel mahub ühte kaadrisse kolm eri stseeni.
Vietnamile kõige iseloomulikum pilt on koonusmütsiga naine, kes kannab kaelkooguga kaupa.
Või on selle juba kohale kandnud. Valik turul on rikkalik …
… ja värviline.
Osa sellest kraamist jõuab tänavatoidumüüjate potti.
Osa pistavad sööjad ise enda lauale podisema.
Kui kõht on täis, on aeg bia hoi jaoks. Pastöriseerimata õlu ei maksa siin midagi — mis raha see 27 eurosenti kannu eest ikka on. Kui veab, saad kauba peale ka tasuta kontserdi. Hanoi kohtleb sõbralikult nii rikast kui ka vaest.

Aga aitab tühjast jutust, vaadake nüüd pilte ka:

Leave a Reply

Your email address will not be published.