Kuus päeva kuristike serval ehk kuidas me kogemata Hiinas käisime

Minus peituva jänese kihk keksida mööda lõvidele mõeldud radu hakkab küllap juba diagnoosi kuju võtma. Ha Giangist algavat ringi Põhja-Vietnami mägedes loetakse riigi kõige ilusamaks teeks, mida mootorrattaga läbida, aga ka väga ohtlikuks. Muidugi pean teada saama, kui ohtlikuks!

Jänes jääb siiski nii palju peale, et ma ei tihka hakata siinsetes kurvides käikudega motika juhtimist õppima – täisautomaatne roller neile maastikele ei sobi – ja me asume teele vaid ühe rattaga. See-eest teeb Ahto valiku, mille eest minu istmik teda ikka ja jälle tänab.

Vabastame end Ha Giangi öömajas liigsest nodist, seome pakiraamile vaid ühe seljakoti ja anname gaasi. Kuigi Ha Giangi ringi pikkuseks loetakse umbes 350 km ja selle jõuaks läbida ka kolme päevaga, on kiirustamine sellel trassil puhas raiskamine. Kuus päeva on piisav aeg, et ka jänesehaake teha ja soovi korral üks-kaks sõiduvaba päeva võtta. Meie kogume selle ajaga 575 kilomeetrit (vastavalt 100 + 140 + 100 + 75 + 65 + 95 km) ja kui poleks olnud ette teada, et hakkab sadama, oleks tahtnud veel päevakese juurde näpistada.

Kõige suurem murelaps ongi ilm – vihmaga võivad mõned lõigud raskesti läbitavaks või koguni läbimatuks muutuda, näiteks teelihete korral. Oleme siiski õnnega koos. Neli päeva sirab taevas päike ja alles eelviimasel õhtul peksab äikesevihm vastu plekk-katust, nagu oleks sõda lahti. Hommikuks on maru möödas ja teed jälle kuivad. Suur sadu tabab piirkonda samal õhtul, kui jõuame tagasi alguspunkti, ja ma hoian pöialt kõigile, kes oma teekonda alles alustasid. Neil ei saa kerge olema. Eriti tükib mulle mõtteisse noor ungarlane, kes sõitis bussiga mägikülasse, võttis endale ühe päeva, et elus esimest korda mootorratast proovida, ja plaanib samuti selle ringi ära teha. Öömajas, kus kohtume, selgub paraku, et pea igas siia saabunud seltskonnas on keegi kukkunud …

Alustagem siiski algusest. Meie esimene sõit on soojendus – jõuame 50 km kaugusel asuvasse Nam Dami külla Quan Ba külje all ja sätime end kohe kostilisteks ühele tohutu armsale jao perele.

Jao rahvas (vietnamlased kirjutavad dao ja hääldavad dzao) on üks Vietnami 54 etnilisest vähemusest, selles külas elavaid inimesi nimetatakse pikkade kuubedega daodeks. Nimed on pererahval see-eest lühikesed ja neid pole keeruline meelde jätta … kui piirduda esimesega.

Sellega neist kedagi siiski kutsuda ei tasu, võib juhtuda, et kokku jookseb terve küla. Ly on siin nimelt kõigi esimene nimi. Miks, me teada ei saa, sest inglise keelt keegi ei räägi. See ei takista aga jaodel oma külalistega asju ajamast – on ju leiutatud selline suurepärane rakendus nagu Google Translate. Nii me omavahel suhtlemegi, hädavajalik saab räägitud.

Meie perre kuuluvad sel õhtul ka pöörased prantslastest ilmarändurid. Nad ostsid valgete varestena Saigonis tsiklid, õppisid seal (!) nendega sõitma ja on paari kuuga läbi kogu Vietnami tulles mägedesse välja jõudnud. “Väga halvad rattad,” kurdavad nad meile. “Hirmus palju aega tuleb remonditöökodades veeta.”

Järgmisel hommikul märgime kaardile sihtkohaks Dong Van ja hüppame ratta selga. Peale looduse täiendab siin tuntavalt meie elamustepagasit ka aasialik liiklushierarhia. Vastu tulevad raskeveokid mingi kaherattalise pärast positsiooni kitsavõitu tee keskel ei loovuta, nii et oleme sunnitud nii mõnigi kord asfaldilt lahkuma, vahel ka üsna järsust randist. Kord satume kottpimedas kurvis vastakuti meile samas reas vastu kihutava ehk möödasõidul liinibussiga, aga siis päästab meid kiire reaktsioon ja veidi laiem tee.

Dong Van’i linnakesest põrutame järgmisel hommikul Vietnami kõige ilusamaks peetava mäekuru Ma Pi Lengi suunas. Pooleteise aasta eest kihutas siin üks hispaanlane mootorrattal kuristikku. Ei võtnud kurvi välja ja sai tunda sada meetrit kukkumist … Ahtol kihutada ei õnnestu, ma palun iga natukese aja tagant fotopeatusi.

Du Gia on väike asula, mis jõudis turismikaardile vaid mõne aasta eest. Ümbruskonnas elab kolm etnilist gruppi: jaod, Vietnami taid ja hmongid. Nüüd jäävad siia kaheks ööks ka “aestid” ja kolistavad teisel päeval ringi ümbruskonna mitte just kõige parematel teedel.

Paari päeva pärast, korra aastas, toimub Ha Giangi provintsi Khau Vai külas kuulus armuturg. Seal ei käida mitte ainult partnerit otsimas, vaid ka kunagise kallimaga kohtumas, ilma et sel praegust pereelu mõjutada lastaks. Meie oleme selleks ajaks siit paraku juba liiga kaugel. Külastame hoopis laupäevaturgu siinsamas Du Gias, kuhu kogu ümbruskonna elanikud kas kaupa müüma või oma varusid täiendama tulevad.

Pärast turul käiku on aeg end taas minekule sättida. Tee, mida mööda nüüd liigume, on kohati küll veel valmis ehitamata, aga just sellistesse oludesse meie ratas ju loodud ongi. Esimest korda selle ringi ajal tuleb Ahtol korraks isegi jalg maha panna, tunnistab ta mulle häbelikult. Võtan ohtliku olukorra teadmiseks, aga jätkan vapralt kaasreisijana.

Lõunaks oleme tagasi Nam Dami külas meie jao pere juures ja jääme siia uuesti ööbima – koos Vietnamisse reisinud sõbra Marikaga, kellel õnnestub end samuti mägedesse munsterdada.

Tagasi Ha Giangis, ei olegi meie istmik veel tuimaks muutunud ega uudishimu raugenud ja teeme ka ühe linnalähitiiru. Marika saab minu koha Ahto selja taga endale (see jala mahapanek teeb mind siiski murelikuks) ja mina hakkan taltsutama meie öömaja perenaise käikudega rollerit. Ha Giangi külje alla jääv kosk, kus reisitolmu maha loputame, ja Vietnami taide külad samas piirkonnas on mu ponnistust igati väärt.

Kel sõidud sõidetud ja vaated vaadatud, annab oma kaherattalise tagasi ning hakkab saabuvat paduvihma ja äikesetormi nautima. Aitäh, Ahto, et minu hirmud alusetuks muutsid ja meid tervena kohale toimetasid. Aitäh – ei teagi, kellele – selle aasta ühe kõige võimsama elamuse eest. On põhjust olla emotsionaalselt ülesköetud!