Kuus päeva kuristike serval ehk kuidas me kogemata Hiinas käisime

Minus peituva jänese kihk keksida mööda lõvidele mõeldud radu hakkab küllap juba diagnoosi kuju võtma. Ha Giangist algavat ringi Põhja-Vietnami mägedes loetakse riigi kõige ilusamaks teeks, mida mootorrattaga läbida, aga ka väga ohtlikuks. Muidugi pean teada saama, kui ohtlikuks!

Jänes jääb siiski nii palju peale, et ma ei tihka hakata siinsetes kurvides käikudega motika juhtimist õppima – täisautomaatne roller neile maastikele ei sobi – ja me asume teele vaid ühe rattaga. See-eest teeb Ahto valiku, mille eest minu istmik teda ikka ja jälle tänab.

Suur, sportlik ja korralike amortidega Honda XR 150 on ratas, millega kannatab ka raskel maastikul ukerdada.

Vabastame end Ha Giangi öömajas liigsest nodist, seome pakiraamile vaid ühe seljakoti ja anname gaasi. Kuigi Ha Giangi ringi pikkuseks loetakse umbes 350 km ja selle jõuaks läbida ka kolme päevaga, on kiirustamine sellel trassil puhas raiskamine. Kuus päeva on piisav aeg, et ka jänesehaake teha ja soovi korral üks-kaks sõiduvaba päeva võtta. Meie kogume selle ajaga 575 kilomeetrit (vastavalt 100 + 140 + 100 + 75 + 65 + 95 km) ja kui poleks olnud ette teada, et hakkab sadama, oleks tahtnud veel päevakese juurde näpistada.

Kõige suurem murelaps ongi ilm – vihmaga võivad mõned lõigud raskesti läbitavaks või koguni läbimatuks muutuda, näiteks teelihete korral. Oleme siiski õnnega koos. Neli päeva sirab taevas päike ja alles eelviimasel õhtul peksab äikesevihm vastu plekk-katust, nagu oleks sõda lahti. Hommikuks on maru möödas ja teed jälle kuivad. Suur sadu tabab piirkonda samal õhtul, kui jõuame tagasi alguspunkti, ja ma hoian pöialt kõigile, kes oma teekonda alles alustasid. Neil ei saa kerge olema. Eriti tükib mulle mõtteisse noor ungarlane, kes sõitis bussiga mägikülasse, võttis endale ühe päeva, et elus esimest korda mootorratast proovida, ja plaanib samuti selle ringi ära teha. Öömajas, kus kohtume, selgub paraku, et pea igas siia saabunud seltskonnas on keegi kukkunud …

Alustagem siiski algusest. Meie esimene sõit on soojendus – jõuame 50 km kaugusel asuvasse Nam Dami külla Quan Ba külje all ja sätime end kohe kostilisteks ühele tohutu armsale jao perele.

Jao rahvas (vietnamlased kirjutavad dao ja hääldavad dzao) on üks Vietnami 54 etnilisest vähemusest, selles külas elavaid inimesi nimetatakse pikkade kuubedega daodeks. Nimed on pererahval see-eest lühikesed ja neid pole keeruline meelde jätta … kui piirduda esimesega.

Peremees on Ly Danh, perenaine Ly Thi Dong.
Kuuene poeg on Ly Minh Duc …
… ja kolmene tütar Ly My Dung.
Vahel käib abiks ka onu (pildil tõmbab ta mägirahvaste seas populaarset vesipiipu). Temagi esimene nimi on Ly.

Sellega neist kedagi siiski kutsuda ei tasu, võib juhtuda, et kokku jookseb terve küla. Ly on siin nimelt kõigi esimene nimi. Miks, me teada ei saa, sest inglise keelt keegi ei räägi. See ei takista aga jaodel oma külalistega asju ajamast – on ju leiutatud selline suurepärane rakendus nagu Google Translate. Nii me omavahel suhtlemegi, hädavajalik saab räägitud.

Lihtne jao maja meie külas näeb välja selline: all paiknevad eluruumid, üleval hoitakse asju.
Meie pere hoiab üleval turiste. Et need ära mahuksid, tuli katusealune kõrgemaks ehitada. Päeval kükitavad turistid siiski hoovis ja naudivad keskkonda.
Ühtäkki sõidab meie “keskkonnast” mööda Austraalia paar, kellega tutvusime teel Hanoist Ha Giangi. “0,02 protsenti,” arvutas see poiss bussis välja tõenäosuse kohata laia ilma peal eestlast. “Tõeline loterii!” Kohtume nendega kogemata uuesti 2) ratast rentides, 3) esimese linna restoranis, 4) teise linna kohvikus, 5) ööbimiseks valitud küla tänaval, 6) ühe teele jääva mäe otsas , 7) ühe teise küla tänaval, seejuures kaks korda. Mina selle poisi asemel tormaks loteriipiletit ostma!
Et päev on veel noor, täidame aega ka ümbruskonnas ringi tiirutamisega.
Muu hulgas paljajalutab meile vastu see proua, näkku kirjutatud pea sada aastat mägedes elamise kogemust. Nii ilus!
Tagasi öömajas, on varsti kõigil kere hele …
Õnneks kutsutakse meid peagi õhtustama. Toidu allaloputamiseks on laual happy water — kodune maisiviin. “Một, hai, ba, dô!” hõiskame koos peremehega ikka ja jälle. “Üks, kaks, kolm, sisse!” Puskar on puskar, aga söök maitseb tõesti hea. Hiljem osutub see küll kogu ringi peal ainsaks kohaks, kus saame siiralt toitu kiita.

Meie perre kuuluvad sel õhtul ka pöörased prantslastest ilmarändurid. Nad ostsid valgete varestena Saigonis tsiklid, õppisid seal (!) nendega sõitma ja on paari kuuga läbi kogu Vietnami tulles mägedesse välja jõudnud. “Väga halvad rattad,” kurdavad nad meile. “Hirmus palju aega tuleb remonditöökodades veeta.”

Uni on magus vaatamata ritsikate röökimisele, konnade käratsemisele, küla pealt kostvale karaokele ning ämblikele, põrnikatele ja paljudele teistele, kellega oma tuba jagame. Just nii siin aga elatakse ja oleme selle kogemuse üle ütlemata rõõmsad.

Järgmisel hommikul märgime kaardile sihtkohaks Dong Van ja hüppame ratta selga. Peale looduse täiendab siin tuntavalt meie elamustepagasit ka aasialik liiklushierarhia. Vastu tulevad raskeveokid mingi kaherattalise pärast positsiooni kitsavõitu tee keskel ei loovuta, nii et oleme sunnitud nii mõnigi kord asfaldilt lahkuma, vahel ka üsna järsust randist. Kord satume kottpimedas kurvis vastakuti meile samas reas vastu kihutava ehk möödasõidul liinibussiga, aga siis päästab meid kiire reaktsioon ja veidi laiem tee.

Kurve sel teel aga jätkub. Nii nagu ka vaateid, mille pärast peatus teha.
Veidi enne Dong Van’i teeme jänesehaagi põhja poole ja kohe muutub ka maastik. Tunnistan end süüdi keskmise sõidukiiruse kukkumises.
Lõpuks jõuame siiski Lung Cu’sse, Vietnami kõige põhjapoolsemasse tippu. Sellest tornist paistab juba Hiina.
Ja mitte mingi tavaline Hiina, vaid imeilus Yunnani provints. Kuhu ma ilmselt edaspidi ei pääse, sest …
… otsustan teel tagasi surnupealuuga poseerida. Hoolikamalt ringi vaadates selgub aga, et surnupealuu ei asugi enam Vietnamis.
Nii nagu ka need betoonist postid okastraadijääkidega. Täiesti kogemata on lisandunud meie külastatud riikide hulka Hiina. Mis siis ikka: naeratage, te võite olla varjatud kaameras!
Naeratavad (meile) ka kolm meest, kes rolleritega üle piiri mingeid mootoreid veavad, jättes “olude sunnil” kauba deklareerimata. Ei-ei, meie pole midagi näinud!
Oleme pimeda peale jäämas, aga ikka on mul veel põhjust fotopeatusi küsida. Mispeale Ahtol on põhjust gaasi vajutada. Mispeale minul on põhjust kiljuda. Kohale jõuame juba linnatulede valgel.

Dong Van’i linnakesest põrutame järgmisel hommikul Vietnami kõige ilusamaks peetava mäekuru Ma Pi Lengi suunas. Pooleteise aasta eest kihutas siin üks hispaanlane mootorrattal kuristikku. Ei võtnud kurvi välja ja sai tunda sada meetrit kukkumist … Ahtol kihutada ei õnnestu, ma palun iga natukese aja tagant fotopeatusi.

Kõhe ja vaimustav korraga.
“Sõidame hästi tasakesi, eks?”
No kus sa siin sõidad, elad või oled … Aga näe, harivad kaldad põldudeks.
Kas pole imposantne maaviljelus?
Ma Pi Lengi kõrgustest vaevu toibunud, tabab meid viie-kuuekümne kilomeetri “harilike” vaadete järel, kui hakkame lähenema meie järgmisele sihtkohale Du Giale, järjekordne lummus.
Stooooooppppp!
Sama suund, teine nurk.
Tee siugleb läbi oru ja ümber koonuste nagu angerjas.
Üleval kohtame dao prouat, kes jälgib murelikult, kuidas mäeveerul kulutuli laieneb. Minu küsimusest ta aru ei saa, aga viipab maja suunas. Oleme näinud Vietnamis mitut ägedaks muutunud kulupõlengut, õnneks levib tuli mägedes üles, mitte alla.
Teisal kohtume hmongidest ema-tütrega. Lapsepõlv mägedes pole lihtne: näib, et nii kui põnn aluspüksid jalga saab, laotakse talle ka koorem selga. Juba kolmesed aitavad vanematel saaki kanda.
Vaated hakkavad üha enam sõitu segama.
See siin segab isegi kirjutamist.
Jääme palun siia!?
Ei jää, aga tuleme järgmisel päeval uuesti. Minema saame napilt enne äikesetormi.

Du Gia on väike asula, mis jõudis turismikaardile vaid mõne aasta eest. Ümbruskonnas elab kolm etnilist gruppi: jaod, Vietnami taid ja hmongid. Nüüd jäävad siia kaheks ööks ka “aestid” ja kolistavad teisel päeval ringi ümbruskonna mitte just kõige parematel teedel.

Arhitektuur võib isegi ühe oru piires üsna palju erineda.
Jõukamad elavad ka vastupidavamas majas.
Julgemad elavad seal, kus meeldib. Harivad ka maad pea kuristiku servani.
Ongi aasta see aeg, mil riisipõllud veega täidetakse.
Need naised asutavad end oksakorjele minema.
Selle piiga olek räägib pigem vabast päevast.
Nemad on juba koorma kokku saanud.
See poiss on noppinud tüdrukule puu otsast meile tundmatuid vilju.
See poiss viib tüdruku sõitma nii kitsale ja kõrgele mägiteele, et too julgeb alguses vaevu hingata.

Paari päeva pärast, korra aastas, toimub Ha Giangi provintsi Khau Vai külas kuulus armuturg. Seal ei käida mitte ainult partnerit otsimas, vaid ka kunagise kallimaga kohtumas, ilma et sel praegust pereelu mõjutada lastaks. Meie oleme selleks ajaks siit paraku juba liiga kaugel. Külastame hoopis laupäevaturgu siinsamas Du Gias, kuhu kogu ümbruskonna elanikud kas kaupa müüma või oma varusid täiendama tulevad.

Hallust küla peatänavale sel ajal ette heita ei saa.
Turule on tulnud uudistama nii noored jao naised …
… kui ka veidi küpsemas eas hmongi prouad.
Nii vanaemad kui ka lapselapsed.
“Ostaks endale seekord midagi värvilist?”
“Mis teie külas ka kuulukse?”
Ega mehedki tegevusetult istu. Happy water peab saama happy end‘i.
Järsku hakkab mulle kõrvu monotoonsevõitu laul. Kui vaatama pöördun, keerutab laulja samal ajal ühe naise kaela ümber amuletiga paela. Kohalikul ravitsejal on käed tööd täis, aga ta ei pane pahaks, et posimise üles filmin.
Naise väljapanekust leiab nii klassikalist apteegikraami kui ka loomakonte, -nahatükke jm posimise abivahendeid.

Pärast turul käiku on aeg end taas minekule sättida. Tee, mida mööda nüüd liigume, on kohati küll veel valmis ehitamata, aga just sellistesse oludesse meie ratas ju loodud ongi. Esimest korda selle ringi ajal tuleb Ahtol korraks isegi jalg maha panna, tunnistab ta mulle häbelikult. Võtan ohtliku olukorra teadmiseks, aga jätkan vapralt kaasreisijana.

Lõunaks oleme tagasi Nam Dami külas meie jao pere juures ja jääme siia uuesti ööbima – koos Vietnamisse reisinud sõbra Marikaga, kellel õnnestub end samuti mägedesse munsterdada.

Järgmisel päeval rivistume enne lahkumist toredate hetkede mälestuseks ka kaamera ette. Aitäh, Ly Danh ja Ly Thi Dong!

Tagasi Ha Giangis, ei olegi meie istmik veel tuimaks muutunud ega uudishimu raugenud ja teeme ka ühe linnalähitiiru. Marika saab minu koha Ahto selja taga endale (see jala mahapanek teeb mind siiski murelikuks) ja mina hakkan taltsutama meie öömaja perenaise käikudega rollerit. Ha Giangi külje alla jääv kosk, kus reisitolmu maha loputame, ja Vietnami taide külad samas piirkonnas on mu ponnistust igati väärt.

Koseni jõudmiseks tuleb läbida see pastoraalne idüll pühvlitega.
Kosk ise mingit ahaa-, ohoo- ega uhuu-elamust ei tekita, kuid supluseks sobib suurepäraselt.
Ilusam-põnevam osa on siinsed tai külad.
Traditsiooniline maja on ehitatud vaiadele ja selle lihtsam versioon näeb välja niisugune.
Uhkemaisse hooneisse näib mahtuvat terve suguvõsa.
Põhiliselt kasvatab tai rahvas muidugi riisi.
Aga ka ilumeelt: päeva lõpuks pühitakse külatänav piinlikult puhtaks.
Kel toimetused tehtud, saab käed rüppe lasta.
Kel mängud mängitud, teeb sedasama.

Kel sõidud sõidetud ja vaated vaadatud, annab oma kaherattalise tagasi ning hakkab saabuvat paduvihma ja äikesetormi nautima. Aitäh, Ahto, et minu hirmud alusetuks muutsid ja meid tervena kohale toimetasid. Aitäh – ei teagi, kellele – selle aasta ühe kõige võimsama elamuse eest. On põhjust olla emotsionaalselt ülesköetud!

 

 

 

 

3 thoughts to “Kuus päeva kuristike serval ehk kuidas me kogemata Hiinas käisime”

    1. Aitäh, oli jah tegu seekord nende väljavalimisega, palju toredaid jäi veel tallele. Rambutan on silmatorkavalt karvane, üks variant, et need on toorevõitu litšid. Kahtlus langeb ka sapotillile, aga see nõuaks vist suuremaid lehti, kuigi vilja kuju ja värv näivad klappivat.

  1. Leidsin need puuviljad samasugusena turult, ongi litšid. Söönud neid küll, aga punasena.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.

The reCAPTCHA verification period has expired. Please reload the page.