Nostalgiasse nakatunud

Keskeas kipub inimene nostalgiliseks muutuma ja tahab uuesti külastada kohti, kus ta end nooruses õnnelikuna tundis. Nii kooserdame meiegi mööda nelja aasta eest sissetallatud radu.

Tagasi Hanois, saame tervituskingiks “värskendava duši” ja “õlidega rikastatud jalavanni”. Oleme kuulsa õlleristmiku lähistel end just päkapikutoolidele istutanud ja kesvamärjukest mekkimas, kui taevaluugid lahti lartsatavad ning kogu sisu pea korraga alla kummutatakse. Ettekandjad ei lase meil varikatuse all seda stiihiat kaua imetleda, vaid asuvad kärmelt laudu-toole kokku korjama. Meile antakse märku, et minge mujale, varsti on siin vesi vööni.

Istuma jäädes olnuks vist tõesti. Pool tundi hiljem meenutavad ümbruskonna tänavad rohkem Mekongi deltat kui Hanoi vanalinna.
Muidugi teeb see kõigile pööraselt nalja.
Vabandust, peaaegu kõigile. Mõnest rollerist on saanud vesijalgratas.
Mõnes pubis hoitakse hinge kinni, et vesi koos kõigi lisanditega, mida suurlinna tänavatel leida, rohkem ei tõuseks.

Seepi kulub sel õhtul enda ja jalatsite nühkimiseks kõvasti, aga nähkem positiivset: oma jalgu kreemitada pole see-eest vaja. Hommikuks on vesi kadunud ja vaatamata tibutamisele saame peaaegu kuiva jalaga bussi, et võtta suund veidi puhtama veekogu poole.

Cat Ba saar Ha Longi (täpsemalt küll Lan Ha) lahel avaldas meile eelmine kord omajagu muljet. Esiteks pakutakse siin iga nurga peal värskeid mereande hindadega, mis võtavad karbi lahti.

Valik pole kahanenud. Vaid kolme euro eest tubli ports austreid? Muid merikarpe? Krevette? Kalmaare?

Teiseks tundus meile, et võiks jätkuvalt imestada elu võimalikkuse üle Cai Beo ujuvkülas. Nii Lan Ha kui ka Ha Longi lahel ujub kalurikülasid mitu, Cai Beo on neist suurim. Küla ise, mis on 300 majapidamisega tõenäoliselt ka Aasia suurim, hindavad arheoloogid vähemalt 7000 aastat vanaks. Põhitegevus on siin olnud ajast aega kala, austrite ja teiste karpide püük.

Pugime seega Cat Ba saarel mereande ning ootame pikisilmi kuivemat ja veidi selgemat ilma. Ei möödu nädalatki, kui ilmateate koostajad meile halastavad ja lauspilvisuse asemel poolpilvisust lubavad. Tormame ühel ennelõunal lootusrikkalt sadama suunas.

Tund hiljem põristame juba kaluripaadiga karstikaljude vahel.
Nagu lubatud, esineb taevas siniseid laike. Küla ujub üsna samamoodi üsna samas kohas kus neli aastat tagasi.
Mõned majapidamised tihedalt üksteise külje all.
Teisal hinnatakse rohkem privaatsust.
Siin aerutab meile vastu pood.
Seal aga läheb ema lapsega “jalutama”.
“Jalutuskäiku” plaanime meiegi. Lahkume ühe karstikalju tühjal liivaribal mürisevast paadist, et nautida vaikuses üle vete liuglemise idülli. Saame vaevalt stardijoonele asuda, kui samasse randa saabuvad kahe suure paadiga Vietnami noored maadeavastajad, kaasas piknikukraam ja hiigelsuured kõlarid.
Põgeneme tagasi vaatamata.
Kaljude vahel ringi ekseldes teeme tutvust krabipüügiga. Need sõralised tuleb võrgu küljest ükshaaval lahti kangutada.
Näeme meest, kes ujutanud oma maja eraklusse, et paisata siis üle vee kohutavat Vietnami poppi.
Kas kohtame idülli järgmise nurga taga?

Pärast kolme tundi sihitut tiirutamist pöördume oma liivalapile tagasi. Noored maadeavastajad on ranna oma piknikujäätmetega ümber disaininud ja lahkunud. Nii siin riigis paraku on – prügi lendab vasakule ja paremale mitte turistide, vaid kohalike endi käte vahelt.

Paadimeest järele oodates teen kerge supluse, mis lõpeb heleda kiljatusega. Otse minu jala juures liigub midagi suurt.

Kilpkonn! Näeme teda ikka ja jälle ranna poole hõljumas ja siis jälle vee alla kadumas. Võib-olla plaanib ta siia öösel munema tulla? Seljataga tuhanded kilomeetrid? Ja just siis, kui oleme vaid meie päralt oleval rannal vaid meie päralt oleva merikilpkonnaga, olen ma fotokal kogemata vale nuppu litsunud ja kõigi piltide teravus põrutab põõsasse.

Põõsasse, napilt minu peast mööda, põrutab suurel kiirusel ka droon, kui Ahto üritab seda vaatamata GPS-signaali puudumisele kaljude vahelt üles viia. Oleme õnnega koos. Oleks võinud põrutada ka vastu kaljut või merre. Pääseme vaid veidi muljuda saanud propellerite väljavahetamisega.

Kui austridieet ja merega ümbritsetud karstikaljud meid enam sedavõrd ei eruta, vahetame asukohta. Saame asemele kitseliha ja riisipõldudega ümbritsetud karstikaljud. Tere taas, Ninh Binh!

Kitsekasvatuse toodangut müüakse siinmail otse maanteeservas.
Enne vardasse jõudmist eelistavad kitsed siiski paremaid vaateid (ehk leia pildilt kaks julget isendit).
Headest vaadetest ei ütle ka meie ära.
Mis tähendab, et nüüd tuleb kannatust koguda, sest …
… keegi on taas arulagedalt minu fotoka päästikut klõpsinud.
Algajate asi: jube põnev, mis pärast välja tuleb. Või ei tule.
Olemegi jõudnud selle kandi põhilise turismiatraktsioonini.
Turist lebotab paadis ja töökad kohalikud annavad jalgadele valu.
Korra peab siiski ka üks turist jalgadele valu andma, kui tema rollerist ootamatult tõukeratas saab. Õnneks pole me oma öömajast sel hetkel veel kuigi kaugel.
Koolnud rolleri äraviimine röövib paraku täpselt nii palju aega, et jõuame kohalikku linnuparki tulede kustutamise ajaks. Ehk päike on kukkunud juba künka taha. Pildistamishuvilise jaoks tähendab see lörri läinud võimalust, linnuhuvilise jaoks jagub aga vaatamist küll. Valge-irvnokk, kellega me juba Sri Lanka rahvuspargis tuttavaks saime, katab siingi puid-põõsaid parvedena.

Kui kellelgi tekkis nüüd juhtumisi huvi Ninh Binhi vastu, ärgu tormake mitte sama nimega linna, vaid  Tam Coc’i külla ja selle lähiümbrusesse. Nelja aastaga on muide ka siin, nagu Phong Nhas, toimunud tõeline metamorfoos. Sellegi küla peatänaval oli tookord valida enam-vähem kolme viisaka söögikoha vahel. Nüüd on kogu tänav restoranide ja kohvikute päralt. Iga kümne turisti kohta üks!

Valinud ühe õhtusöögiks välja, tuleb meile uksel vastu väike tüdruk, ütleb süüdlasliku näoga “Excuse me!” ja osutab tahvlile restorani sissepääsu juures. Kas nad polegi veel avatud? Peame mujale minema? “Happy days! Free local beer!” loeme tahvlilt. Tasuta õlu?! Vangutame ka ise nördinult pead ja istume siis (õhinal) lauda. Vot nii võisteldakse siin klientide pärast!

Aerutajate võistlus klientide pärast on selleks ajaks juba lõppenud ja paadid sadamasse pargitud.
Koduteele külast meie öömajja riisipõldude vahel jääb kummaline tühjade majadega kompaktne asula.
Mahajäetud küla? Siiski mitte.
Co Vien Lau on ühe jõuka kinnisvara- ja vääriskiviärimehe hobi — nn vabaõhumuuseum, kuhu mees on 20 aastat jooksul ostnud ja ümber asustanud 22 Põhja-Vietnami ehedat elumaja.
Vanim neist olevat üle 400, noorim umbes saja-aastane. Kogu kompleks on parasjagu küll varjusurmas, kuid uudistajale seda võluvam.

Võlutuna me Ninh Binhist tagasi Hanoisse sõidamegi. Vastu oma viimastele seiklustele Vietnamis.

 

 

 

6 thoughts to “Nostalgiasse nakatunud”

      1. Ok, natuke lugesin valesti, nelja aastaga, aga kuna sa aasta tagasi olid veel tavaline, siis ütleks, et ikka aastaga.
        No kui käia seal kus nooruses olid õnnelik, siis enam pole noor ja seega vana ju :-)

  1. Need viimased pildid on kui välja lõigatud Myazaki “Vaimudest viidud” filmist. Väga vinge!
    Avastasin hiljuti teie blogi ja olen lummatud! Pildid, seiklused, teie ise…Kui see on keskeakriis, siis ootan kannatamatult selle saabumist:)
    Aitäh teile!

    1. Aitäh lummumise eest! :) Kuna animet pole eriti vaadanud, siis seda filmi tean ainult pealkirja järgi, ehk on nüüd siis põhjust tutvust teha. Parimat!

Leave a Reply

Your email address will not be published.