Oh ilus hetk, oh viibi veel!

“Kas tahate värsket verd ka juua?” – “Kuidas see maitseb?” – “Väga halb. Võib ka kõhu lahti teha.” – “Siis ei taha.” Pärast seda vestlust viib restoranipidaja Dragon meid kobra tapmist vaatama. Naasen lauda verise sõrmega, millel kaks tillukest hambajälge.

Peaaegu 900 aastat on asunud praeguse Vietnami pealinna ühes piirkonnas küla nimega Lệ Mật. Siin ei kasvatata mitte riisi ega maisi, vaid madusid. Ka tänapäeval olevat siin peaaegu sada majapidamist, kus peetakse maofarme. Põhjus on lihtne – vietnamlased usuvad, et maoliha söömine ning eriti selle värske vere ja veel tuksuva südame allaneelamine on tervisele hiiglama kasulik. Eriti hästi mõjuvat see meestele.

Loomakaitsjad kiristavad ilmselt juba hambaid ja vastuolulised tunded valdavad selle kõige puhul mindki. Huvi teha tutvust veidrustega eri rahvaste kultuuris osutub aga tugevamaks. 1993. aastal oleks selline traditsioon siin äärepealt välja surnud, sest Vietnam ühines rahvusvahelise looduskaitsekonventsiooniga, mis seadis maokasvatusele tõsiseid piiranguid. 2007. aastal saadi aga aru, et on oht see kohaliku toidukultuuri nähtus kaotada, ja Le Mat sai võimudelt nn käsitööküla staatuse. Madude kasvatamise tava taastus.

Mõne eksootilise roomaja nahka pistmine sobib meie aastase reisi viimase õhtu tähistamiseks nagu rusikas silmaauku. Valime välja küla kõige paremate hinnangutega restorani. Esmaspäeva tõttu on see täiesti tühi. Oleme päeva ainsad külastajad ja üsna hästi inglise keelt rääkiv Dragon on vaid meie päralt.

Tellime menüüst kobra, kõige kallima, aga väidetavalt ka maitsvama lihaga mao. Selle valib meile välja Dragoni kasuisa, kellel mõned sõrmed puudu. Tööõnnetus. “Kas sind on ka kobra hammustanud?” uurime Dragonilt, aga temal on vedanud. See ei tähenda, et ta ei oskaks kobrat paljakäsi kinni püüda, kui vaja. Vahel on ikka juhtunud, et puuri uks lahti ununeb ja mõni madu elamises ringi siuglema satub.

Vana peremees demonstreerib meile vihase kobra laienevat kaelust ja käsib eemale hoida – see roomaja suudab sülitada oma mürgi mitme meetri kaugusele.
Siis naksab ta kobral pea maha ja tõstab veel vingerdava kere ämbrisse, et see kööki kokkadele viia.

“Kas tahad madu käes hoida?” küsib mult Dragon. “Jaa, muidugi!” See kõlab ju peaaegu seiklusena.

Ta viib meid kõrvalruumi, avab seal ühe tavalise kapi ukse ja tirib põhjas vingerdavast maokobarast ühe välja.

“See on bambusmadu,” ütleb ta roomajat mulle pihku andes. “Ei ole mürgine.” Minu suureks õnneks see siiski ei ole bambusmadu, nagu vietnamlased teda kutsuvad.

Hoian ägedalt vonklevat tegelast kogemata liiga tugevas haardes, ta saab vihaseks ja lööb mulle hambad sisse.

Mu väike sõrm hakkab veritsema ja kipitama. Dragon topib tigedaks saanud mao kappi tagasi ja pakub mulle järgmist. No kellele siis roomajaid ei meeldi pihku võtta! Hoian seda õrnemalt ja seekord me tülli ei lähe. Pärast ei suuda ma siiski jätta guugeldamata: bambusmaod ON mürgised. Aga hoopis rohelised – minu suskaja on pruun. Veidi uurimist ja saame asja selgeks: see kuni 3,5 meetri pikkuseks kasvav roomaja on suursilmmadu, kes on samuti võimeline kobra kombel kaela paisutama. “Need on mind oma paarkümmend korda hammustanud,” rahustab Dragon. Kuna sõrm viie minuti jooksul mustaks tõmbumise märke ei näita, võtame teema päevakorrast maha ja asume lauale saabuvaid roogi mekkima.

Grillitud madu, praetud kevadrullid maolihaga, beetlilehes maoliha, hautatud maoliha, hautatud maosiseelundid, peenestatud ja praetud maokondid riisileivakesega, krõbedaks praetud maonahk, aurutatud riis maorasvaga, ingveriga maosupp, maopuder – sellest kobrast tehakse meile kümme toitu, mõni väga maitsev, teine igavavõitugi. Üheteistkümnes ehk maomunasupp tuleb juba emase isendi arvelt.

Süda jõuab minu suhu (maitsev), kobra kaks peenist (pulkade vahel) lähevad Ahtole.

Kobra söömine ei ole odav lõbu, aga see-eest on joogid, sh õlu, piiramatus koguses hinna sees. Hinna sees on ka selle küla happy water – segu maosapist ja riisiviinast. Ei maitse üldse nii hull, kui kõlab. Mot hai ba yo!

Ja ongi aeg teha viimased pildid, rüübata viimased joogid, istuda enne teeleminekut!

See oli üks vahva päev. Ja uskumatult vahva aasta, mis tundub praegu, juba koju jõudnuna, pisut ebareaalnegi. Aeg möödus liiga kiiresti ja kui me poleks otsustanud naasta – oma lähedastele lähemal olla –, oleksime meeleldi jätkanud. Ärganud üha järgmistes uutes linnades ja külades, hinganud sealset õhku ja söönud sealset toitu, püüdnud end mõelda kohalike asemele ning jätkuvalt imestanud, kui erinevad ja ometi kui sarnased me maailma eri otstes oleme. Ja muidugi täiendanud oma elu üht lemmikkollektsiooni pealkirjaga “Oh ilus hetk, oh viibi veel!”.

 

12 thoughts to “Oh ilus hetk, oh viibi veel!”

  1. Oletegi tagasi? Just täna külastasin teie kodutänava vinoteeki ja mõtlesin, et noh, oleksite tagasi, siis helistaks, et tulge ka:)

    1. Jah, kodus. Esialgu küll õhtuti üsna zombid, sest uni on hommikul juba viiest läinud. Harjume!

  2. Väike tähelepanek-aeg on teie puhul tagasi hakanud jooksma. Kui võrdlen vanu ja uusi postitusi, siis võib viimaste puhul ca 10 aastat teie vanusest maha lahutada. Näete nii noored välja! Nii et saate uuesti keskea kriisi ootama hakata:) Selline lõputu küünlapäev!

  3. Aitäh, et andsite võimaluse oma toredale seiklusele arvuti taga kaasa elada. Super hästi kirjutatud lood. Oli väga inspireeriv lugemine.

    1. Aitäh, rõõm on teistele rõõmu valmistada. Mõned kokkuvõtted tulevad veel, aga seiklused said selleks korraks läbi tõesti.

  4. Väga huvitav on see, et muidu mind ei ole Aasia kui reisisihtkoht eriti tõmmanud. Et noh, kui satub, oleks huvitav ja tore aga eraldi raha koguma ei hakkaks. Aga nüüd teie blogi tõttu on küll tunne, et peaks ikka millalgi ette võtma. Suurepärane ja kaasakiskuv blogi. Aitäh!

    1. Aitäh, seda on tore teada. Aasiast leiab kindlasti riigi n-ö oma maitse järgi, meie pole veel käinud aga üheski, kuhu tagasi ei tahaks minna

  5. Aitäh ilusa aasta eest koos Teiega.
    Oli väga huvitav reisi jälgida ja imelisi pilte vaadata.

  6. Aitäh meeleoluka aasta eest! Tõesti kahju, et see niimoodi hopsti läbi sai. Järgmisel korral põikate ikka Kambodžasse ka, eks! :)

    1. Aitäh lugemast! Kambodža oli tõesti esialgu plaanis, aga Sri Lanka tõttu, mis ei olnud plaanis, jäi see lõpuks välja. Aega ju olnuks, ilmselt jäi siis huvi väheks võrreldes teiste riikidega. Eelarvamus, et Vietnam on ägedam ja soov seal pikalt viibida pani meid seekord nii valima. Jääb jah järgmiseks korraks, tahaks ju ka Laost rohkem avastada.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.

The reCAPTCHA verification period has expired. Please reload the page.