UNESCO trepitrenn

Täna ärkasime juba pool viis, et kimada oksekomeediga Sigiriyasse. Jah, bussijuhid ei jää siin India ametivendadele sugugi alla. Kuigi kurv ajas kurvi taga, õnnestus meil arendada 93 km/h tippkiirust – Indias jäi see vaid 75 kanti, sedagi lauskmaal sirgel teel. Olin sunnitud registreerima, et minu ees (ja õnneks akna all) istunud kohalik naine oli söönud hommikuks midagi kollast.

Read More

Kuhu suundud, Sri Lanka?

Sri Lanka on üks veider riik, üldse mitte nagu India. Keegi ei tüki tänaval kätt suruma ja meiega koos pilti tegema – halloo, millega te siin siis sõprade ees uhkeldate? Meeste kauneimat ehet vuntse kantakse siin kurvastavalt vähe, selle asemel edvistavad noored mehed moekate želeesoengute ja lõuga raamiva peene habemetriibuga. Ka riietusega ahvitakse järele mandunud läänt. Osal inimestel pole igavusest muud teha kui tänavaid koristada. Isegi puulehti lükatakse luuaga kokku. Tänaval elavad loomad on puhta näljas, sest prügi visatakse prügikasti. Tänavaruumi, mida võiks kasutada liikluse ja sõidukite jaoks, on raisatud kõnniteede ehitamiseks. Jalakäijaid püütakse sujuva kulgemise asemel suunata teele maalitud ülekäiguradadele. Ka ehitajad ja kinnisvaraarendajad priiskavad, kasutades mõttetult kalleid materjale nagu klaas ja metall, kui ometi on käepärast vanu laudu, vineeri- ja papitükke.

Read More

Pensionärid paradiisisaarel

Spicejet lennutas meid Maduraist Colombosse ja meid tabas kohe tsivilisatsioonišokk. Prügikastid, puhtus, moodne avar lennujaam, tohutu viisakus, 3G internet 24/7 ning kaks ja pool korda ilusamad inimesed – oh õudust, kas me ikka tahame kõike seda? Äkki hakkab meil siin surmavalt igav? Oleme nagu pensionärid paradiisisaarel ja ainult naeratame üksteisele kohtlaselt?! Appi!

Read More

Imestamist Indias

India-reis on selleks korraks küll lõppenud, aga asju, mis meid kulmu kergitama või muigama panid, kogunes terve nimekiri

  • Järjekorras seistes tuleb suruda oma kõht ees oleva inimese tagumiku vastu, nii et kärbes ka vahelt läbi ei mahu. Kui jätad mingi distantsi, ei ole sa järelikult järjekorras ja sinust võib mööda trügida.
  • Kaks tundi hilinemist India rongi puhul on normaalne graafikujärgne väljumine.
  • Non-stop-buss tähendab, et buss teeb teekonna jooksul ainult 2–6 peatust.
  • Täistuubitud rongis mahub inimeste vahelt alati mööda trügima kaupmees hiigelsuurte toidunõude või müügikorvidega.
  • Igal indialasel on reisides alati kaasas tekk või lina, et bussi- või raudteejaamas kuhu tahes pikali (maha) heita ja silm looja lasta, sest ootamine on sõidugraafiku osa.

Read More

Aitäh, Shiva!

Ärgates ei andnud meile rahu eileõhtune patustamine, kui trimpasime häbitult püha linna tänaval masala teed. Koorisime oma jalad paljaks ja läksime templisse Shivalt lunastust saama. Kõndisime mööda India kõige pikemat templikoridori ja nägime ka püha, kuigi mitte eriti puhta veega täidetud basseini, kus sedasama vett palveränduritele ämbriga pähe valati. Templist väljudes sooritasime ka omaenda tagasihoidliku veerituaali, valades otse müügiputka ees pudeliveega üle oma jalatallad, enne kui need jalanõudesse kängitsesime.

Read More

Käime katuseid mööda

Meie India-reisi refrään “Where are you from?” – “Estonia.” – “Aa… Stoonija” hakkab juba veidi ära tüütama. Aeg-ajalt tahaks hoopis vastata, et Rajastanist vōi Gröönimaalt vōi Moskitaaniast, eriti kui küsitakse vaid selleks, et sulle järgnevalt midagi pähe määrida. Ōnneks areneb vahel siiski päris toredaid vestlusi ja rōōmuga vōin öelda, et kohtasime indialast, kes teadis peale Eesti ka Lätit ja Leedut. See on parajalt kontrastne tolle mehe maailmapildiga, kes küsis täpsustuseks, millises osariigis see Stoonija asub.

Read More

Vaatamine on tasuta!

Tervitused Kochist, Kerala osariigist. Tallame juba käidud radu (olime siin ka neli aastat tagasi), aga Kochi on meie jaoks hea koht ümber istuda ida poole liikumiseks. Pealekauba on see sümpaatne linnake, seljakotlaste seas armastatud paik, kuhu on muude tsivilisatsiooni hüvede kõrval jõudnud laialdaselt ka wifi. Seda leiab söögikohtadest isegi sagedamini kui õlut.

Read More

Hare Krishna!

Kuigi Goas on väga kodune – vene keelt kuuleb siin rohkem kui Kalamajas –, tegime siiski logelemisele lõpu ja hakkasime nagu kured sügisel lõuna poole liikuma. Et India rongidest mitte üledoosi saada, tükeldasime sõidu Kochisse kaheks jupiks ja tegime päevase peatuse Udupis, ühes Karnataka väikelinnas. Arvasime, et meid ootab ees veidi üksluine aja surnukslöömine öise rongini, aga Indias ei lähe ju asjad nii, nagu sa arvad.

Read More

“Avameri” 3

Keegi võib-olla imestab, miks me Goasse tulime. Ega me plaaninudki muud kui vaid ümberistumist Margao linnas, et hakata rongidega lõuna poole liikuma. Tahtsime minna Gokarnasse, Goast veidi allpool asuvasse Karnataka osariigi randa, kuhu Goa hipid olevat liikunud pärast venelaste invasiooni. Meie plaan A muutus aga plaaniks B, kuna me ei viitsinud kell kuus hommikul Margaosse saabudes oodata veel viis tundi rongi Gokarnasse. Lihtsam oli võtta takso ja põrutada Lõuna-Goa ühte kuuldavasti viimasesse rahu ja vaikuse kantsi – kuulsa Palolemi kõrval asuvasse Agonda randa. Ei tulnud pettuda, kohati on rannas lehmi rohkem kui inimesi, pealetükkivaid rannakauplejaid siin ei kohta, kõik on väga sõbralik ja tšill ja öiste pidudeta, sest vahel satuvad siia kilpkonnad munema ja seetõttu randa kaitstakse.

Read More