Päev algab ja lõpeb siin Indias 3,5 tundi varem kui kodus. Teeme siis kokkuvõtte. Minul on õhtuks parema käe keskmine sõrm pisut valus. Ei, ma pole pidanud end sellega mumbaikaritele päev otsa arusaadavaks tegema. See on hoopis fotoka käe otsas hoidmisest. Üsna üllatav, kuidas kaamera käes ringi kõndimine (koos eksootilise välimusega mõistagi) kohalike seas nii palju elevust tekitab.
Category: India & Sri Lanka
Inge ja Ahto tšakraid avamas
Salaam, Bombay!
Mumbai on sama pöörane, nagu me seda eelmisest korrast mäletasime, ja suudab endiselt esimesel hetkel šokeerida. Aga see on magus šokk, segu hirmust, ärevusest ja põnevusest. Esimese elamuse eest hoolitses meie taksojuht, kes oli tõenäoliselt filmi “Kiirus” mõju all või tahtis nii endale kui ka meile ümbersünni näol kiirkorras uue võimaluse anda. Soovitan seda atraktsiooni — lennujaamast hullumeelse taksojuhiga kõrvulukustava tuututamise saatel hommikuse tipptunni ajal hotelli sõita — kòigile Mumbai külalistele.
Paljutõotav algus
Kõigepealt see check-in’i segadus, mis õnneks lahenes (piletite muutus tähendas viie minuti võrra varem saabumist Mumbaisse – hirrrrmus! – ja 20 mintsa varasemat väljalendu Colombost). Hommikul bussijaamas saabus SMS, et buss hilineb. Bussis selgus, et ühe Ahto tööasjaga on emergency, õnneks olime veel EV piirides ja telefonitsi manageerides õnnestus kriis lahendada (aitäh, Janett!). Ehk nagu hakkaks vasakule kiskuma, aga siiski lõpuks veab õigesse suunavööndisse tagasi. Buss tegi ka hilinemise tasa ja nüüd libistame Riia lennujaamas Raekoja platsi hindadega õlut, lootuses et sama seikluslik stiil jätkub.
Homme läheb lahti
Ahto: 1. jaanuar on rahulik ja suhteliselt värvitu päev. Alati. Päev enne pikka reisi on pikk ja hall. Meil õnnestus need kaks ühendada. Molutasime päeva maha, sõime ühe piduliku külmkapitühjendamise lõuna ja hakkasime õhtupoolikul Riia-Istanbul-Mumbai check-in’i tegema, aga lennuaegu oli veidi muudetud ja selleks, et me ei peaks lennujaamas järjekorras jorutama, pidin veel viisakale türgi mehele helistama, kes siis meile uued väljumisajad meilis ja online check-in’i taasavas.
Usalda, aga kontrolli, eriti kui usaldasid mälu
Nagu näha, said asjad uuesti laiali laotatud ja kott uuesti pakitud ja minu isiklik rekord püstitatud – suutsin saada pärast mõne eseme väljavahetamist tulemuseks täpselt 7,0 kg! Võimas! Ahto paraku ei kvalifitseerunud – 10,2 kg. Küsiksin, kumb meist siin naine on, kui tema ülekaal poleks põhjustatud kahekilosest kaamerast ja muudest tehnikavidinatest.
Väljakutse nr 1 ehk kaal alla!
Tunnistan üles, et mina hakkasin kotti pakkima kuu aega varem. Tegelikult üldse mitte selleks, et seljakott seljas ja plätud jalas, radikas maksimumi peale keeratud, kodus enne reisi kuiva trenni teha. Palju lihtsam – või siis hoopis keerulisem: meil on Istanbulis Mumbai lennukile ümberistumiseks aega 55 minutit. See on pehmelt öeldes kriitiline.
Mapiga friik
Lennukipiletid Riiast Mumbaisse ja tagasi Colombost Tallinna (vana hea Turkish) ostsin ära rohkem kui aasta tagasi. Võite ise ette kujutada, kui huvitav elukaaslane ma kõik see aeg olin. Vahel ei jõudnud härra koju tulles jalanõusidki ära võtta, kui ma juba India teemal patrasin. Mis ma sain parata, reisi ettevalmistamine on minu jaoks pea sama põnev nagu reis ise ja tuleb lihtsalt tänulik olla, et Ahto suutis oma immuunreaktsiooni tagasi hoida ja nüüdseks üle kere täpiline ei ole.
परिचय ehk hellõumaifriend!
Kohe-kohe keerame enda järel koduukse lukku ja laseme end bõuingutiivul kanda vastu oma kuuajalisele seiklusele. Jälle Indiasse, imestate? Mis ma oskan enda õigustuseks kosta – India kuidagi kõnetab mind. Näiteks nii: “Hellõu mai friend, veer aar ju from?” Või siis nii: “Siss iis veeri guud gvaaliti. Ai giv ju fööst klaient praiss.” Igatahes otsustasime selleks, et reisimälestused ei kuhjuks pudruks ja kapsaks läätsekarriga ning et kodustega ühenduses olla, teha siia sissekandeid – ideaalis iga päeva kohta, aga tõenäoliselt nii nagu Hanuman juhatab (teatavasti võtavad elektrit ära ju ahvid ja kust see internetki siis tulla saab).
