Uudishimu ajab meid täna peale kõikvõimalike nurgataguste ka mõne äri uksest sisse piiluma. Sellel on muidugi tagajärjed.
Streigi vangis
Kell pool viis hommikul hotelli valides pirtsutada ei saa. Tuleb võtta see ainus, mille kohta meie rikšajuht teab, et sinna on võimalik uksele kloppides sisse saada.
Teekonna lõpp
Ööbussidel on selline omapära, et need sõidavad öösel. Seega on täna meie uus missioon leida endale päevabuss. Rongid tunduvad olevat välja müüdud järgmise sajandivahetuseni.
“Ma ei tea” on ka vastus!
Palju ühe ööpäeva sisse ikka juhtumisi mahub, eks. Üks sissekanne päeva kohta peaks piisama. India on aga otsustanud meie esimesed 24 tundi selles riigis igati meeldejäävaks muuta.
Tempel mällu igaveseks
Pärast mõnetunnist tukastust peame meie Ahtoga end juba piisavalt taibukateks, et minna lennujaama pileteid uurima. Kaido jääb looderdama õndsale unemaale. Kordki osutub looderdamine mõttekamaks kui tegutsemine.
Kavaldasime ennast üle
Pärast 24 teel oldud tundi saabume kella kolme ajal öösel Mumbaisse. Minu blond peanupp tajub selleks ajaks ümbritsevat surnud veise erksusega. Panen kogu lootuse adekvaatseid otsuseid teha kaaslaste läikivatele kuplitele, mis võiksid teoreetiliselt toimida ju kosmilise tarkuse antennidena.
Püha müristus!
Selle India reisi mälestused on kirja pandud aastaid hiljem. Märkmete põhjal, mis reisil tehtud sai. Küllap jõuab nii pika ajaga vedelast välja settida kõik tihe ja tummine.