“Kas siin leoparde ka on?” küsib paks valge mees, kepp käes, enne matkama minekut. “Ei ole,” rahustab hotelliomanik. “Ainult tiigrid.”
Laiame Laoses
Et usutavus kaotsi ei läheks, juhtub meiega nagu tellitult ka üks väike äpardus. Laosele väga iseloomulik laia joone äpardus.
Mingalaba, Myanmar!
Mingalaba, ütlevad birmalased nii tervituseks kui ka hüvastijätuks. Meie jätame hüvasti, aga üritame enne seda veel sogases vees kalu püüda.
Kuidas armastada elu?
Kuidas kallistada püütonit? Lugeda maailma suurimat raamatut? Uppuda väikese poisi silmadesse? Kõndida kauges külas ja hämmastuda, ikka veel? Teha sellest kõigest mitmemeetrine lugu ja saada siis aru, kui palju jäi ütlemata …
Üks veidi vesine lugu
Nagu suurem osa Inle külastajaid, peatume ka meie väikeses järveäärses linnakeses nimega Nyaung Shwe. Matkast toibunud, võtame ette kaks väga tegusat päeva: ühe veeteedel ja teise, pilgeni sportliku, maa peal.
Ja mägedelt kajas vastu
Kahe päevaga võib vahel rohkem kogeda kui terve kuuga. Minu jalad tatsavad maha üle 30 kilomeetri, näpp pressib fotoka päästikut veidi üle tuhande korra ja ma jään miljon tänu võlgu selle elamuse kõigile osapooltele.
Kas Birma või Myanmar?
“Kas me ikka peame Myanmari minema, kui seal on nii palju probleeme?” küsib Ahto aeg-ajalt, kui talle uudistes Birma kohta kirjutatut tsiteerin. “Sada protsenti!” pole ma mingil juhul nõus seda riiki vahele jätma.
Emotsioonidega plussis
See lugulaul, et tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati, on kõiki ilmselt surmani ära tüüdanud. Kas me ületasime end lati alt läbi joostes?
Tai pooltoonideta
Kuna Taimaast sai aja mahavõtmise koht ja me väga palju ringi ei traavinud, jääb ka meie tavapärases kokkuvõttes siinse elu kogu värvipalett edasi andmata. Eks võõpame siis musta ja valgega.