Poriste nõlvade ilu ja valu

“Kuhu sa reisiksid, kui saaksid vabalt valida?” küsime meie öömaja peremehelt. “Hollandisse,” vastab ta. Hakkame laginal naerma. Mees, kes ehitas oma maja 1,2 kilomeetri kõrgusele järsu mäe otsa, tahab reisida riiki, millest kolmandik asub allpool merepinda. Meie, lamemaalased, oleme aga taas mägedes.

Enne eelmist Vietnami reisi sirvisin internetis pilte kaunitest kohtadest maa põhjaosas. Leidsin selle ja olingi võlutud. Tollasesse reisiplaani Mu Cang Chai siiski ei mahtunud. Viletsate teede ja kehvade bussiühenduste tõttu pidavat sõit mitu päeva aega võtma, lisaks ei klappinud ajastus. Ei olnud ei varasügis, kui riisipõldudel voogab vaheldumisi kuld ja smaragd, ega ka hiliskevad, mil veega üle ujutatud terrassidel helgib hõbe. Või koorekohv, sõltuvalt valgusest.

Neli aastat hiljem olen ajastamisega endiselt jännis, sest selles piirkonnas sõltub põldude ujutamine paljuski taevastest kraanidest. Minge aprillis-mais, kirjutab üks. Liiga vara, teatab teine, õige aeg on juuni. Mai kolmandaks nädalavahetuseks lubatakse järjest sajusematesse Põhja-Vietnami mägedesse kuiva päikselist ilma. Nüüd või mitte kunagi!

Uurin välja, et Hanoi bussijaamast läheb Mu Cang Chaisse vähemalt üks päevane otsebuss. “Ei ole kuulnud,” teatab meile hotelli reisikorraldaja, aga haarab siiski telefoni. “Olge hommikul kümme enne kümmet bussijaamas, pileteid müüakse kassas nr 37,” saab ta peagi teada bussifirma nime.

Oleme bussijaamas juba pool kümme. Kassa nr 37 on kinni. “Täna see buss ei sõida,” teatatakse meile teisest kassast. Vaat kus lops! “Sõitke Nghia Lo’sse või Yen Bai’sse. Esimesest jääb minna veel 80, teisest 160 kilomeetrit.” Proua soovitab teist, mis viib mööda kiirteed ja hoiab seega aega kokku.

Ostame piletid kohe väljuvale bussile, endal kuri kahtlus, et jääme Yen Baisse toppama ja saame sealt edasi alles homme. Pealegi venib buss esimesed tund aega Hanoi vahel nagu tigu, reisisaatja tormab iga tänaval seisva inimese juurde ja uurib, ega ta Yen Baisse soovi reisida. Või vähemalt samas suunas. Äkki oli otsebussi ärajäämise jutt hoopis müügitrikk, et see buss iga hinna eest täis saada?

Umbes neli tundi hiljem oleme Yen Bais. “Kuhu te soovite minna?” näitab reisisaatja mulle oma telefonis Google’i tõlgitud teksti. Buss peatub bensiinijaamas. Meile tehakse rahvusvahelises kehakeeles selgeks, et peame nüüd väljuma ja järgnema mehele, kes meile vastu on tulnud. Keerame ta järel paar korda ümber nurga ja jõuame peast mitmesuguseid mõtteid läbi lasta, kui avastame end suurelt platsilt, otse ees väike buss ihaldusväärse sildiga “Mu Cang Chai”. See on bussijaam, mees on selle bussi reisisaatja ja telliti meile spetsiaalselt vastu.

Pool tundi hiljem oleme taas teel. Kurvilisel, uhkete vaadete ja üsna korraliku asfaltkattega mägiteel.

Sagedastes peatustes võetakse peale rohkem kaupa kui inimesi. Suuri pakke. Ümbrikke. Mootorijuppe. Riisinuudleid. Üks potis kasvav puu. Matusepärg. Umbes kolmetunnise sõidu teises pooles peatume enamasti selleks, et saadetised neile vastu tulnud inimestele üle anda. Oma suureks üllatuseks jõuame aga kohale enne pimedat. Öömaja peremees De tuleb meile mootorrattaga vastu ja viib ükshaaval teeotsani, kust edasi ronime juba jala.

Ta ise läbib selle isegi kõndimiseks harjumatult järsu tõusuga tee mõistagi mootorrattal. Ikka mitu korda päevas, üles ja alla. “Ei-ei, ma päris kindlasti ei taha siin küüti!” Ega tema ratas poleks kahega jaksanudki sõita.
Selline on järgmised kolm päeva meie kodu ühe hmongi pere juures mäe otsas, 1200 meetrit merepinnast.
Maja alumisel korrusel elab pererahvas, ülemisel magavad külalised.
Saame endale privaatse toa, millest paraku ei oska lugu pidada need sajad põrnikad, kes õhtuti meile kunstvalgusest meelitatuna avatud lae kaudu külla kipuvad. Kuskil pole sääsevõrk (pildil veel installimata) meile nii palju korda läinud!
Vaated maja ümber pole aga üldse pahad. Nii päikesetõusu aegu …
… ja veidi hiljem …
… kui ka loojangu järel.

Mu Cang Chai piirkonna elanikest moodustavad hmongid umbes 90 protsenti. Kokku elab neid Vietnamis, peamiselt mägedes, veidi üle ühe miljoni. Meie pererahvast, nagu ka enamikku teisi siinkandis, kutsutakse lillehmongideks. Peale nende elavad Vietnamis ka mustad, valged, rohelised ja punased hmongid, erinevus seisneb eelkõige riietuse värvuses. Pole vist raske arvata, kelle rõivad ja tikandid on kõige kirevamad.

“Mida te süüa soovite?” saadab perenaine telefoni kaudu sõnumi, kui veel teel oleme. “Kas liha sööte?” Vastan, et sööme kõike, ja kujutan juba ette, kuidas meile pakutakse praetud kobrat või keedetud konni. “Ei-ei, hmongid ei söö madusid,” seletab peremees päev hiljem, kui külamehed tee pealt meetrise mürgimao kinni püüavad, maha koksavad ja vedelema jätavad. “Vietnamlased söövad kõike, mitte hmongid!” Sellest lausest kostub õrna üleolekut.

Meie õhtusöögilaual varieeruvad sealiha, kala, tofu, puu- ja köögiviljad ning riis. Happy water voolab klaasi De enda tehtud bambusest pudelipikendi kaudu.
Peremees õpetab iga külalist ka pühvlisarvest tulivett rüüpama. Ahto demonstreerib oskuslikult, kuidas seda mitte teha ehk esmalt lõug üle valada ja siis suuga vastu serva puutuda.
Pudelipikendi meisterdamise töötoas, mille me De käest välja meelitame, saab ta juba paremini hakkama.
On tagumine aeg ka ülejäänud perekonda tutvustada. Paremal istub pereproua Ly, selle pere kõige meisterlikum kokk ja inglise keele oskaja. Lyle käib abiks De õde Shu (keskel).
Peres on ka kuueaastane poeg Thang, keda enamasti kuskil näha pole, ja pooleteiseaastane tütar Hoa, kes talub kannatlikult, kuidas Ahto temaga õhtu otsa palli üritab mängida.
Järgmiseks päevaks on Hoast saanud Ahto suurim fänn ja ta ronib esimesel võimalusel oma pallimängupartnerile sülle. Veidi märja seelikuga, aga ega siis törts tütarlapse pissit üht õiget meest heiduta.

Mu Cang Chai avastamiseks on kaks võimalust: rentida motikas või rentida juhiga motikas. Meie valime esimese variandi ja saame oma suureks üllatuseks mäe alt naabrimehe käest pilli, mis on kogu reisi üks korralikumaid.

Selle üsna uue Yamaha head pidurid ja tubli tõmme osutuvad neis mägedes oi kui oluliseks.
Sest mitte kõik külad siin ei asu oru põhjas.
Nagu meie peremees, armastab suurem osa hmonge hoopis kõrgust. Mis tähendab ka kitsaid teid.
Sellistel mägiteedel võib iga hetk üllatusi ette tulla. Näiteks võib kellegi katus sõita.
Tee võib olla täis lapsi ja “Hiina pühvlit” lükkavat ema.
Vahel tuleb kiirelt pidurdada, sest pilku paelub tüdruk tee kõrval allikal.
Või tee kõrval kivil. Tema on nõus alles siis pildile jääma, kui saab oma rätikut ja riideid kohendada.
Pühvel poseerimise vastu ei protesti, olgu kasukas kui porine tahes.
Pori siin jätkub, pori lausa vajatakse. Tea, kas ka vihatakse? Käed poris, jalad poris, päev otsa küür seljas, mõnel küüru otsas lapski.
Lillehmongide elu pole lillepidu, ütleb ka kõige sitkema naise pilk.
Minusugune oleks võhmal juba tööpostile jõudes.
Tööst, porisest ja märjast, pole siin aga pääsu. Kui aeg käes, tuleb põllud täis istutada, sadagu siis vihma või kõrvetagu päike.
Selles orus on töö ammu tehtud.
Teiseski ollakse lõpusirgel.
Siin küntakse veel kamakaid poriks.
Nõlvadega peab mitmel pool veel ootama, kuni taevakraanid rohkem lahti keeratakse.
Istutama hakkamine tähendab, et tuleb umbes kaheks nädalaks oma mägihütti kolida.
Iga päev kodust käia võtaks liigselt aega, pealegi pole vihmade saabudes paljud teed enam läbitavad.

“See on ilus, aga ärge parem minge, tee on väga-väga raske,” hoiatab meie perenaine Ly. Näitasin talle just kaardil kohta, kus olevat hea vaade. “Äkki siiski piiluks seda teed?” arutame Ahtoga. Kui läheb väga hulluks, saame ju tagasi keerata.

Lähebki hulluks. Nii hulluks, nii kitsaks ja nii järsuks, et ei saa isegi tagasi keerata. Peame hoogu sees hoidma, et mitte ümber (ja alla) kukkuda, palvetama, et keegi vastu ei tuleks, ning muudkui edasi põrutama. Rohkem kui kilomeetri jagu.

“Jalgrattaga muda sees Munamäele sõita oli raskem,” teatab Ahto üles jõudes vapralt. Minul kulub tükk aega, enne kui erutus imetlusega asendub.
Raskelt tulnut ei saa kergelt käest lasta. Sätime end ühe riisihüti terrassile ja salvestame seda vaadet esialgu mällu, hiljem ka igal muul võimalikul moel.
Loojanguni pole enam palju aega jäänud.
Tunnike-poolteist hiljem sõidame tagasi alla. See on veidi lihtsam ja ma julgen isegi filmida. Ja mõelda, milliseks muutub see rada paduvihmadega. (Kaader videost)

Tagaratas läheb mitmes kohas lohisema, aga me ei kuku. Huilgan kergendusest, kui lõpuks maanteele välja jõuame. Kiidan koguni ettevaatamatult Ahto osavust, nii et kodu poole sõites võtab ta kurve julgemalt kui kunagi varem. “Üksi ja krossitsikliga läheks veel, kahekesi küll mitte,” tunnistab ta, et ega see rada päris lapsemäng olnud.

Õnneks jätkub ka maanteel loojangut vääristavaid vaateid.
Ja õnneks jätkub loojangut kohani, mille tõttu ma Mu Cang Chaist üldse teada sain.

Äratundmisrõõm siiski väga suureks ei paisu. Paremal, seal kus enne riisiterrassid tee kohalt kõrgustesse tõusid – mu leitud pildi peal tugeva moonutusega –, laiutab nüüd betoonist koloss, peatselt valmiv puhkekeskus. Ühe vaimustava vaate on Vietnam maha müünud. “Siin on palju-palju ilusamaid kohti,” avaldab hiljem De, “aga nendeni on keerulisem jõuda.” Õnneks. Kunagi septembris, kui riisiterrassidel voogab kuld, palume tal kindlasti mõnd näidata.

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.