“Keskeakruiis”

Mida ongi oodata inimestest, kes mööda Aasiat ringi lendavad, süsinikujälg jutina järel? 

Eks ikka seda, et järgmisena hakkavad nad puid maha võtma. Kui mitte ise, siis maksavad selle kinni, et oma kahtlasi avantüüre paberil levitada.

Jah, me tegime raamatu. Tundus parim teraapia harjumaks mõttega, et elu kõige ägedam aasta sai lõpuks ikkagi läbi. (Kuigi ma lootsin nagu väike rumal laps, et nii ei juhtu kunagi …) Raamat jõuab detsembri keskel lettidele ja meie saame lõpuks ometi keskenduda hallile argipäevale. Vaheldus seegi, oma kõigi varjunditega.

Osa blogist läheb lukku, kuni … hmmm… raamat poelettidelt otsa saab? Ei tea, eks näis. Igaks juhuks ütlen, et olen raamatusse võrreldes blogiga ka üht koma teist juurde ja kaht koma kolmandat ümber kirjutanud. 

Aitäh kõigile, kes meile kaasa elasid! Aitäh Epule, kes kutsus mind juba poole reisi ajal ühinema “Minu” sarjaga. See oli suur julgustus, milleta poleks raamatut ehk sündinudki. Aitäh ka teiste toetavate sõnade eest nii siin kui ka mujal. Pärast pikki siseheitlusi otsustasime teha oma üllitise siiski heale paberile rohkete fotodega, isegi kui tagajärjeks on finantskatastroof. Kui juba, siis juba! Tahan kiita Ahtot, kes tegi napiks jäänud aja kiuste niiiii ilusa kujunduse (350 fotoga, kujutage pilti!). Ja üleelusuurune aitäh meie ingelinvestorile! 

2 thoughts to ““Keskeakruiis””

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.