Ja mägedelt kajas vastu

Kahe päevaga võib vahel rohkem kogeda kui terve kuuga. Minu jalad tatsavad maha üle 30 kilomeetri, näpp pressib fotoka päästikut veidi üle tuhande korra ja ma jään miljon tänu võlgu selle elamuse kõigile osapooltele. 

Meie ööbussi roolis istuva noore mehe vemmeldav veri on ilmselt mingite droogide abil aeglasemalt voolama pandud, teen järelduse, kui juht ei kihutagi pooltühjal teel nagu ogar teismeline. Jõuame Yangonist ilma äkkpidurduste, allaaetud lehmade ja iivelduseta Shani osariigi mägilinnakesse Kalaw’sse kell neli hommikul. Troopilisest kliimast ei ole 1,3 km kõrgusel sel kellaajal enam mälestustki. Õnneks ei pea me lõunani oma öömaja ukse taga lõdisema, vaid pääseme tänu lahkele omanikule kohe oma linade vahele võdisema. Ei hakka keegi siin ju ahju või, veel hullem, keskkütet ehitama, kui väljas on tervelt neli plusskraadi. Kohalikud jätavad ööseks villase mütsi pähe ja sooja kampsuni selga ning poevad mitme teki alla. Küll päeval jõuab jälle üles sulada.

Kalaw asub 50 km kaugusel kuulsast Inle järvest. Paras kolmepäevane jalutuskäik mööda kohalikke künkaid. Selleks me siia tulimegi. Tellin matka, mispeale Ahtol ütlevad aga suurest erutusest närvid üles. Proosaliselt väljendudes kukub tal põhi alt ära. Ta ise süüdistab selles küll käärima läinud kuivatatud banaane, aga nii raudse seedimisega inimesele ei tohiks mõni miljon bakterit küll kõhutuultki teha. Igatahes kuivab meie kolmepäevane matk kokku ja asume teele päev hiljem, et läbida vaid 31 km. No asi seegi. Kahe päeva kergatsid viiakse teise päeva alguspunkti autoga. Nii õnnestubki Ahtol hiilida kõrvale maastiku kõige raskemast osast. Minul on sellest muidugi lõpmata kahju …

Kahju ei ole mul aga sellest, et oleme ainult kolmekesi: meie kaks ja giid Sounar. “Sauna,” hääldab ta meile oma nime ja hakkab siis seletama, mida sauna tähendab. Oligi meelest läinud. Nepallasest Sounar osutub parajaks naljaninaks. “Ma õppisin ülikoolis humoroloogiat,” tutvustab ta end. Lõbusa kesta alt koorub välja tore ja huvitav inimene. Nende perekonna saatus on olnud kirju nagu lapitekk. Vanaisa sattus brittide teenistuses olles koloniaalajal Nepalist Birmasse. Ema-isa olid Kalaw’s maaharijad, kehvad ajad sundisid neid aga kodust lahkuma, et ühes Birma kullakaevanduses raha teenida. Kui nad olid kaks aastat hiljem tagasiteel koju, langes kogu raskelt teenitud raha teeröövlite saagiks. Tuli naasta tühjade kätega ja alustada otsast. Kui sõjavägi riigis võimu haaras, võttis see pikema jututa endale suure osa perekonna maast Kalaw’s. Visad vanemad suutsid oma lastele siiski hea hariduse anda. Sounar on lõpetanud ülikoolis ajaloo eriala ja ka ise mitu korda nullist alustanud, sest erialast tööd pole saadaval olnud. Giidiamet sobib talle aga nagu valatult, kuigi on hooajaline. Ülejäänud ajal toimetab ta pere toitlustusäris ja tegeleb võimalusel fotograafiaga. Ning loeb meeletult palju, nii et jututeemadest meil puudu ei tule.

Matkarada on valitud nii, et kõigi maade turistidega vennastumiseks võimalust ei teki. Me ei kohtu teel olles ühegagi, kui välja arvata sama ettevõtte eelmisel päeval alustanud neljane punt lõunatamiskohas. See-eest saame tereteda suurel hulgal kohalikke pa-o rahvusest inimesi. See on Birma suuruselt seitsmes etniline grupp, kes legendi järgi on saanud alguse naisdraakoni ja šamaani ühendusest. Šamaan jättis selles loos oma pruudi maha, kui sai ehmatusega aru, et tegu polegi inimesega. Pruut oli aga munaootel. Ta tõi neid ilmale kaks, välja koorunud prints ja printsess panid aluse Pa-O kuningriigile.

Pa-o naised tunneb ära peas kantava turbaniks keerutatud rätiku järgi.
Nende töödel pole otsa ega äärt. Näiteks tuleb kuivatamiseks tšillit laiali laotada.
Või põllul vilja koristada.
Naiste õlad kannavad siin igasugust eluraskust.
Käed oskavad hoida nii labidat …
… kui ka kõblast.
Nad tassivad nurisemata kaevust vett …
… ja toidavad ära nii loomad …
… kui ka lapsed. Muidugi ka mehed.

Õige jah, kus on küll mehed? Mida nemad teevad?

Lihtne. Kui nad parasjagu ei jaluta (näiteks mullikat) …
… tegelevad mehed näputööga.
See ei murra konti ega midagi.
Võid isegi laste järele vaadata, kui nokitsed oma laastudega põllu veerel, kus naised tööd rabavad teha.
Pärast naudid teenitud puhkust lõkke ääres … ja ehk isegi mõlgutad mõtteid selle üle, kas peaks äkki jälle relvad haarama, et oma rahvale suuremaid õigusi välja võidelda. Mehed on ju loodud tegema suuri asju.
Needki alad siin on pa-o rahval välja võideldud, kui riik lubas maad, aga riigi ümber pööranud sõjavägi lubaduse tagasi võttis.
Kahe päeva jooksul jääb meie teele umbes seitse küla.
Neis kõigis on veel säilinud ehe maaelu …
… et mitte öelda idüll.
Sest elu pole siin kindlasti lihtne.
Lapsed jäävad aga igal pool lasteks. Täna näiteks loobime plätuga pulka. Kes pihta saab, võidab kivikese.
Küla on väike, ümberringi ainult omad inimesed.
Kui üksikud turistid siiski välja arvata. Neile on vahva poseerida.
Pärast on kõigil lõbu laialt.
Isegi peitust saab nendega mängida.
Poiste kloostriaeg — ühest nädalast kuu või aastateni, nagu keegi ise soovib — tähendab vaese külapere jaoks peale suure au ka kergendust: laps saab tasuta haridust ja sel ajal on kodus üks suu vähem toita.
Lisaks sõlmitakse siin tugevaid suhteid edaspidiseks eluks.

Kahe päeva jooksul külastame ka kaht kodu. Üht neist seetõttu, et Sounar oli kord lubanud peretütrele kindlasti läbi astuda. Nüüd see juhtubki. Peretütar on kahjuks just sel päeval ära sõitnud, aga tema vanemad võtavad meid vastu tohutu lahkusega ja on kangesti mures, et nad ei paku meile korralikult süüa, vaid ainult teed ja suupisteid. Kui nad vaid teaksid, kuidas meie ihukokk meid äsja nuumas …

Selle pere elamine on lihtne. Ülemisel korrusel, kus asume, nii elatakse kui ka magatakse (ase on taga nurgas). Ilma akendeta seinad on kokku klopsitud laineplekist, tuult ei pea, aga õnneks on katus vihmakindel. Bambuspõrandad on kaetud osaliselt vaibaga ja mööblit sama hästi kui pole. See-eest on toas altar (Sounari selja taga). 48aastane Daw Htow on sünnitanud kümme last, üheksa on elus ja osa käib veel koolis. Naine tunnistab, et tal pole õrna aimugi, kus nende praegune põllumaa asub, sest seal tegutsevad nüüd vaid lapsed, tema teeb kodus kogu aeg süüa. Tema mees Oo Bae’ räägib, et tomatid on nii odavaks muutunud, et nende transport turule maksis rohkem, kui nad müügist tulu said. Külas tehakse kaupa naturaalmajanduse korras: kui keegi tuleb tarbeesemeid müüma, tasutakse selle eest näiteks riisiga. Mõlemad uurivad palju ka meie kohta ja on kurvad, et meiega otse rääkida ei oska, kuid liigutavalt rõõmsad ja tänulikud, et nii kauged külalised neid oma visiidiga austavad.

“Kui nad nii kaugelt lennukiga tulid, miks nad siis Inle äärde jala lähevad?” küsib Oo Bae’ meie giidi käest hämmeldunult.

Meie teine külaskäik viib koju, kus me öö mööda saadame. Siin on pererahvas külalistega nii harjunud, et ei tee neist suurt väljagi, ainult naeratab ja noogutab viisakalt. Kuigi “hügieenikeskused” on siin meie jaoks üsna skautlikud – pesta saab õues kaevu ääres, millele on viisakalt plank ümber klopsitud, “pedaalidega” välikäimla kujutab kolme seina ja sümboolset ust seal ees –, on selle pere elujärg eelmisest siiski märksa parem.

Majal on klaasitud aknad ja me saame magamiseks isegi omaette toa.
Elutoa tagumises nurgas lõbustavad lapsed end õhtul mobiiltelefonist filmi vaadates. Meie kella seitsmese hommikusöögi ajaks on nad juba kooli läinud.
Ka meil on aeg teele asuda.

Aeg on rääkida ka loodusest, mis peale külade ja ääretult sõbralike inimeste meie teele on jäänud.

Maastikud vahelduvad meie ümber kiiresti. Kord oleme justkui Toscana küngaste vahel …
… pool tundi hiljem aga kõnnumaal …
… ja seejärel koduste nisupõldude vahel.
Meie teele jääb sõna otseses mõttes natüürmorte.
Puid, milla alla mahuks jalgu puhkama terve pataljon ja mis ei mahu pildile äragi.
Hetki pärast päikese loojumist.
Hetki pärast päikese tõusmist.
Nõiduslikke metsatukki.
Uhkeid mäeahelikke.
Silmipimestavaid päevalilli.
Tuules kiikuvat suhkruroogu.

Selleks ajaks oleme juba mägedest alla jõudnud. Suhkruroogu kasvab kõikjal ning näeme ka, kuidas sellest suhkur saab. Mitte valge surm, vaid hõrk kuld.

Esmalt pressitakse roost mahl välja.
Siis köetakse kuivatatud suhkruroojääkidega kuumaks pikk-pikk ahi.
Viimasesse, kõige jahedamasse katlasse valatakse kuumenema värske suhkruroomahl. Eelviimases lisatakse sellele naatriumvesiniksulfaat, mis aitab mahlast mittevajalikke kemikaale eraldada. Esimeses ja teises katlas keedetakse mahlast koos vahuga välja mustus ja liigne vedelik, kuni keskmises katlas hakkab järele jäänud vedelikust paks karamell tekkima.
Sellel lastakse jahtudes plaatideks kõvastuda ja pakitakse siis ära. Valmis ja üldse mitte liiga magus karamell koos tassikese teega viib lihtsalt keele alla — järele proovitud.
Ja olemegi kohal! Inle järve ääres on juba hoopis teistsugused, rohkete akendega majad. Arvake ära, miks! (Rohkem valgust on vale vastus.)
Meid nuumatakse siin veel viimast korda, lükatakse siis kaldast lahti ja viiakse paadiga öömajja, kus me kavatseme viskuda siruli voodisse ja nautida võimalust mitte teha ühtainumatki sammu.

 

Sai liiga palju teksti? Parandan selle vea:

5 thoughts to “Ja mägedelt kajas vastu”

  1. Ohoo, siis olime seal täpselt samadel päevadel, te küll ilmselt teise firmaga teisel marsruudil, muidu oleksime koos ühes grupis olnud. Kas “siin” tähendab Inlet? Nyaung Shwed? Me ka veel siin. Kirjutage ülal toodud meiliaadressil ning lepime pubi ja kellaaja kokku. :)

    1. Siin tähendab Ngapali beachi :)
      Me kasutasime Sam’s trekkingut, aga muidu meil enam-vähem samad pildid mobiilides ja hunnik videot pealekauba
      Saan aru, et teie veel endiselt Nyaung Schwedis?
      Andres

  2. Eh, muidugi, esmalt märkasin küll, aga kui vastama hakkasin, lendas juba peast. Head reisi jätku siis! Meie jah endiselt järve ääres.
    PS. Meie korraldaja oli väga uhke, et seda uut rada kasutavad ainult nemad.

Leave a Reply

Your email address will not be published.