Ja mägedelt kajas vastu

Kahe päevaga võib vahel rohkem kogeda kui terve kuuga. Minu jalad tatsavad maha üle 30 kilomeetri, näpp pressib fotoka päästikut veidi üle tuhande korra ja ma jään miljon tänu võlgu selle elamuse kõigile osapooltele. 

Meie ööbussi roolis istuva noore mehe vemmeldav veri on ilmselt mingite droogide abil aeglasemalt voolama pandud, teen järelduse, kui juht ei kihutagi pooltühjal teel nagu ogar teismeline. Jõuame Yangonist ilma äkkpidurduste, allaaetud lehmade ja iivelduseta Shani osariigi mägilinnakesse Kalaw’sse kell neli hommikul. Troopilisest kliimast ei ole 1,3 km kõrgusel sel kellaajal enam mälestustki. Õnneks ei pea me lõunani oma öömaja ukse taga lõdisema, vaid pääseme tänu lahkele omanikule kohe oma linade vahele võdisema. Ei hakka keegi siin ju ahju või, veel hullem, keskkütet ehitama, kui väljas on tervelt neli plusskraadi. Kohalikud jätavad ööseks villase mütsi pähe ja sooja kampsuni selga ning poevad mitme teki alla. Küll päeval jõuab jälle üles sulada.

Kalaw asub 50 km kaugusel kuulsast Inle järvest. Paras kolmepäevane jalutuskäik mööda kohalikke künkaid. Selleks me siia tulimegi. Tellin matka, mispeale Ahtol ütlevad aga suurest erutusest närvid üles. Proosaliselt väljendudes kukub tal põhi alt ära. Ta ise süüdistab selles küll käärima läinud kuivatatud banaane, aga nii raudse seedimisega inimesele ei tohiks mõni miljon bakterit küll kõhutuultki teha. Igatahes kuivab meie kolmepäevane matk kokku ja asume teele päev hiljem, et läbida vaid 31 km. No asi seegi. Kahe päeva kergatsid viiakse teise päeva alguspunkti autoga. Nii õnnestubki Ahtol hiilida kõrvale maastiku kõige raskemast osast. Minul on sellest muidugi lõpmata kahju …

Kahju ei ole mul aga sellest, et oleme ainult kolmekesi: meie kaks ja giid Sounar. “Sauna,” hääldab ta meile oma nime ja hakkab siis seletama, mida sauna tähendab. Oligi meelest läinud. Nepallasest Sounar osutub parajaks naljaninaks. “Ma õppisin ülikoolis humoroloogiat,” tutvustab ta end. Lõbusa kesta alt koorub välja tore ja huvitav inimene. Nende perekonna saatus on olnud kirju nagu lapitekk. Vanaisa sattus brittide teenistuses olles koloniaalajal Nepalist Birmasse. Ema-isa olid Kalaw’s maaharijad, kehvad ajad sundisid neid aga kodust lahkuma, et ühes Birma kullakaevanduses raha teenida. Kui nad olid kaks aastat hiljem tagasiteel koju, langes kogu raskelt teenitud raha teeröövlite saagiks. Tuli naasta tühjade kätega ja alustada otsast. Kui sõjavägi riigis võimu haaras, võttis see pikema jututa endale suure osa perekonna maast Kalaw’s. Visad vanemad suutsid oma lastele siiski hea hariduse anda. Sounar on lõpetanud ülikoolis ajaloo eriala ja ka ise mitu korda nullist alustanud, sest erialast tööd pole saadaval olnud. Giidiamet sobib talle aga nagu valatult, kuigi on hooajaline. Ülejäänud ajal toimetab ta pere toitlustusäris ja tegeleb võimalusel fotograafiaga. Ning loeb meeletult palju, nii et jututeemadest meil puudu ei tule.

Matkarada on valitud nii, et kõigi maade turistidega vennastumiseks võimalust ei teki. Me ei kohtu teel olles ühegagi, kui välja arvata sama ettevõtte eelmisel päeval alustanud neljane punt lõunatamiskohas. See-eest saame tereteda suurel hulgal kohalikke paoo rahvusest inimesi. See on Birma suuruselt seitsmes etniline grupp, kes legendi järgi on saanud alguse naisdraakoni ja šamaani ühendusest. Šamaan jättis selles loos oma pruudi maha, kui sai ehmatusega aru, et tegu polegi inimesega. Pruut oli aga munaootel. Ta tõi neid ilmale kaks, välja koorunud prints ja printsess panid aluse paoode kuningriigile.

Õige jah, kus on küll mehed? Mida nemad teevad?

Kahe päeva jooksul külastame ka kaht kodu. Üht neist seetõttu, et Sounar oli kord lubanud peretütrele kindlasti läbi astuda. Nüüd see juhtubki. Peretütar on kahjuks just sel päeval ära sõitnud, aga tema vanemad võtavad meid vastu tohutu lahkusega ja on kangesti mures, et nad ei paku meile korralikult süüa, vaid ainult teed ja suupisteid. Kui nad vaid teaksid, kuidas meie ihukokk meid äsja nuumas …

Selle pere elamine on lihtne. Ülemisel korrusel, kus asume, nii elatakse kui ka magatakse (ase on taga nurgas). Ilma akendeta seinad on kokku klopsitud laineplekist, tuult ei pea, aga õnneks on katus vihmakindel. Bambuspõrandad on kaetud osaliselt vaibaga ja mööblit sama hästi kui pole. See-eest on toas altar (Sounari selja taga). 48aastane Daw Htow on sünnitanud kümme last, üheksa on elus ja osa käib veel koolis. Naine tunnistab, et tal pole õrna aimugi, kus nende praegune põllumaa asub, sest seal tegutsevad nüüd vaid lapsed, tema teeb kodus kogu aeg süüa. Tema mees Oo Bae’ räägib, et tomatid on nii odavaks muutunud, et nende transport turule maksis rohkem, kui nad müügist tulu said. Külas tehakse kaupa naturaalmajanduse korras: kui keegi tuleb tarbeesemeid müüma, tasutakse selle eest näiteks riisiga. Mõlemad uurivad palju ka meie kohta ja on kurvad, et meiega otse rääkida ei oska, kuid liigutavalt rõõmsad ja tänulikud, et nii kauged külalised neid oma visiidiga austavad.

Meie teine külaskäik viib koju, kus me öö mööda saadame. Siin on pererahvas külalistega nii harjunud, et ei tee neist suurt väljagi, ainult naeratab ja noogutab viisakalt. Kuigi “hügieenikeskused” on siin meie jaoks üsna skautlikud – pesta saab õues kaevu ääres, millele on viisakalt plank ümber klopsitud, “pedaalidega” välikäimla kujutab kolme seina ja sümboolset ust seal ees –, on selle pere elujärg eelmisest siiski märksa parem.

Aeg on rääkida ka loodusest, mis peale külade ja ääretult sõbralike inimeste meie teele on jäänud.

Selleks ajaks oleme juba mägedest alla jõudnud. Suhkruroogu kasvab kõikjal ning näeme ka, kuidas sellest suhkur saab. Mitte valge surm, vaid hõrk kuld.

 

Sai liiga palju teksti? Parandan selle vea: