Tänase päeva tegijat kutsutakse vietnami keeles sõnaga ga. Meie teda kutsuma ei pidanud, sõime lihtsalt ära. Eks natuke naljakas tundub kirjutada templite, muuseumide, mausoleumide jms hirmpõnevate vaatamisväärsuste asemel jälle toidust, aga sellised me juba oleme — armastame kõhu kaudu. Meie südamesse tegi täna pesa Hanoi kohalik grillkana.
Ärge laske end pildist eksitada — KFC jäi küll meie teele, kui Hanoi kuulsaimale BBQ-kana tänavale suundusime, aga sinna me oma donge küll ei jätnud. Õige koht on hoopis vanast kvartalist üksjagu kaugel asuv märkamatu umbtänav nimega Ly Van Phuc. Me ei suutnud kohale jõudes tükk aega uskuda, et seda tänavat olimegi otsinud. Siis selgus, et põhimelu läheb siin lahti alles õhtul. Kehv kodutöö. Kell oli alles kolm.
Õnneks oli tänavanurgal asuv söögikoht nõus meid lahkelt võõrustama ka sellisel veidral ajal. Istusime maha ühe perekonna kodurestorani, mille euroliit oleks hügieeninõuete eiramise pärast tõenäoliselt kohe maatasa põletanud. Meie pigistasime pool silma kinni (olgem ausad, mul käib kõhus nagunii möll — vahet pole) ja istusime lauda.
Pereema pani grilli põlema ja küpsetas meie tellimuse peale (küünarnukkidega vibutamine tähendas tiibu, kintsude väristamine koibi) korraliku taldrikutäie kana. Juurde toodi marineeritud tilli ja kurki, lisaks kaks erinevat tšillimaigulist kastet. Jeerum kui hea! Mitte ainult kana, vaid ka kastmed ja till.
Ei tahtnud sealt kuidagi ära minna ja tellisime veel ühed koivad. Selle peale aktiveerus pere raskekahurvägi. Kaks vaevu teismelist poega, kes olid ilmselt just koolist saabunud, võtsid kokkamise üle. Püha müristus — oli see alles tase! Ei mäleta küll, et oleks kunagi varem nii head grillkana saanud! Meie perepoeg pani kana kõigepealt õlisse küpsema ja alles siis grillile. Seal sai see pintsliga ka korraliku meeglasuuri. Mul pole aimugi, mida kõike ta selle kanaga veel tegi, aga peale muude hõrkude maitsete oli väga selgelt tunda näiteks kookost. Ehh. Jah. Mis tüüpi talente me Eestisse ootamegi? Jagaks meeleldi mõne kutse laiali.
Tänavarestorani omanik, ilmselt poiste papa, oli vanem meesterahvas — nagu kunagine kohalik Beckham oma siidisärgi, viigipükste, perfektse soengu ja jalgpalliputsadega. Ta embas meid lahkudes terve Vietnami nimel ega pidanud paljuks ka efektselt poseerida.
Söök on saanud tänases postituses piinlikult suure osakaalu, tuleb olukorda pehmendada. Meie järgmine elamus oli ühes nurgapealses trendikas kohalike pubis tume kraaniõlu Dai Viet Dark Ale. Väärt kraam! Tarbisime seda niisuguses koguses, et ettekandja tuli meid tänama ja kinkis kaks promo-välgumihklit.
Välgumihklid on Hanois vist kuum kaup, neid üritatakse meile tänaval müüa keskmiselt iga 50 m järel. Seni on meil paraku nappinud ideid, mida nendega mittesuitsetajatena peale hakata. Õlle tarbimine annab mõttelennule aga kõrgust ja küllap seda meie kinkija silmas pidaski.
Tagasiteel hotelli me lausa laulu lahti ei löönud, aga vile saatis meid küll. Minu reisikaaslane võttis nimelt jalakäijate konkurentsivõime tõstmiseks liikluses kasutusele ehtsa vile — töötas sama hästi kui signaal, eriti kui arvestada, et vile on tavaliselt politsei töövahend. Tegime õhtu lõpetuseks väikše peatuse veel ühes kohvikus, aga mul on väga raske kirjeldada, mida me šeal tellisime, kuna menüü oli trükitud kogemata tagurpidi.
Tänase päeva pildigalerii vaatajatelt palume ette vabandust — meie pole kutsusid söönud ega kavatse seda ka teha, aga kohalikke olusid kajastame tsenseerimata.
Päeva video on taas liiklusteemaline.
Teid tuleb pärast (või peale?) koju saabumist üksikule saarele rahunema saata, muidu rikute liikluse ära.
Üksikule saarele vaikuselaagrisse võõrutusravile, paastuma ja külma tarvis karastuma.
PS! Praegu on õige samas tähenduses nii “pärast” kui ka “peale”. “Pärast” on siiski ühemõttelisem mu meelest.