Igav liiv ja tühi väli

Reisimine õpetab kohanema ning enda sisemistest tõketest ja tõrgetest üle saama. Näiteks ei salli minu armas teekaaslane silmaotsaski liiva, mistõttu tirin ta endaga kaheks ööpäevaks luidete vahele.

Istume autos ja sõidame sügavamale Thari kõrbesse. “Kui sa meist rohkem enam midagi ei kuule, oleme Pakistani hõimude käes pantvangis. Siis tuleb millalgi lunarahanõue,” annan pojale teada, et katsugu veidi säästa. Pakistani piir jääb meist nüüd umbes 50 km kaugusele.

Meie autojuht on Antonio Banderas, kõrbeärimees, kelle firma peab Jaisalmeris öömaja, kus peatume, ja korraldab ka kaamelisafarisid. Antonio Banderasena tutvustab ta end ise, Antonio olevat seejuures õige nimi.  “Ma olen kaamelite keskel sündinud ja üles kasvanud ning kogu mu haridus pärinebki “kaamelikolledžist”,” jutustab ta.

Saabume mahajäetud kõrbekülla. Kuldhara rajati 13. sajandil ja see oli heal järjel braahmanite asula, kuni 19. sajandil järsku hüljati. Põhjus pole teada, kuid viimase hüpoteesi järgi võis inimesed panna lahkuma suur maavärin.

Kui mõned taastatud hooned välja arvata, näeb küla välja selline.

Vihma sajab Thari kõrbes mussooni ajal ehk kahe suvekuu jooksul. See täidab mõned siinsed järved ja külade kaevud ning vihmavett kogutakse ka hiigelsuurtesse mahutitesse.

Kuival ajal pumbatakse järvevett välja ja viiakse traktoritega sinna, kus vaja.

Et kõrbeelu raskustest täielikult aru saada, viib Banderas meid telkima.

Telkimisplatsilt leiame teisigi, kes on otsustanud oma mugavustsoonist välja tulla.
Elutingimused on siin tõepoolest minimalistlikud, erinevalt Jaisalmeri öömajast pole isegi kineskooptelerit.
Ka dušš ei asu WC-poti kohal, nagu oleme harjunud. Vahel tuleb lihtsalt mugavustes järeleandmisi teha.

Jõuame vaevu kohanema hakata, kui meil seisab ees järgmine proovikivi. Mul tuleb minna liivadüünide vahele Ferrariga sõitma. Ka Ahtot ei jäeta maha, tema kaameli nimi on (kõigest) Michael. Ma võin kihla vedada, et mitte saksapärane Michael, vaid perekonnanimega Jackson ja varsti näeme, kuidas ta tagurpidi kõndima hakkab.

Kaameli selga istumine nõuab muide täit keskendumist. See kõrbeloom ajab esmalt sirgeks oma tagajalad. Kui samal ajal sadula eesotsas olevast nupust kõvasti kinni ei hoia ega end tahapoole kalluta, võib üle kaameli kukla lennata.

Karavani juhib samme lohistav Michael, tema järel toppab Ferrari. Edasi tulevad ilmselt Opel, Trabant ja muud artistid.
Minu vaatevälja ruineerib Michaeli õõtsuv tagumik, kust aeg-ajalt liivale pehmeid pätsikesi pudeneb.
Lõpuks jõuame düünide vahele ja pargime kaamelid ära.
Meile öeldakse umbes midagi sellist, et võtke nüüd jalanõud ära ja minge liiva sisse mängima. Ahto näoilme sel hetkel on hindamatu.
Kuna kühvlit ei anta, vaatame hoopis, kuidas päike pea liiva alla peidab.
Telkide juures ollakse meie tagasitulekuks juba valmis. Napid ressursid annavad taas tunda: õhtusöögi juhatavad orkestri asemel sisse kolm laulu- ja pillimeest ning vaid üks tantsutüdruk.

Järgmisel hommikul teatatakse meile, et džiip ootab, võtke oma asjad ja asume teele. Asju on meil õnneks vähe, enamik jäi Jaisalmeri. Tuiskame lahtise autoga mõnda aega mööda liivateed, suu ja silmad teravaid elamusi täis, ja jääme siis eikusagil seisma. Varsti eristame silmapiiril täppe, millest peagi kaamelid kasvavad. Loomade seljast leiame eelmisel hommikul Jaisalmeri safarikontoris kohatud lõbusad eurooplased: kaks sitsiillast, ühe itaallanna ja ühe hispaanlanna.

See ülemeelik seltskond plaanis veeta kõrbes vaid ühe öö, aga tahab nüüd ka teiseks jääda. Saame nad endale safarikaaslasteks. Seljaga kaamera poole seisab meie kaamelipoiss Honey, kaks noormeest eespool karjatavad Vahemere gängi.
Ferrari asemel hüpitab mind nüüd Rambo. Vahe on ilmne, Ferrari amordid tundusid palju paremad. Rambo valdab see-eest kikkpoksi. “Lööb vahel tagant üles,” hoiatab Honey, et ma sellele loomale tagumiku poolt ei läheneks.
Ahto saab endale istumise alla Romeo. Võin oma kübara ära süüa, et ta eesnimi ei ole Alfa. Pigem on tegu õrnahingelise romantikuga, kes esimeste raskuste tulles alla annab. Nagu näha, häbeneb Ahto ka ise oma olukorda.
Sõidame mööda kõrbet ringi ja vaatame, kuidas elavad inimesed peaaegu keset eimidagit.
Saab elada küll, lausa külade kaupa. Majade ehitamine (savist ja lehmakakast) on siin muide naiste töö. Meestel on ju vaja kaamelitega mööda kõrbe ringi kihutada.
Loomade jootmiskoht on toru kaudu (lamba nina ees) ühendatud tohutu suure veemahutiga, kuhu mussooni ajal vett kogutakse.
“Ja mida sina tahad?” — “Lennata.” (Selle loo pisarakoht.)

Seejärel sõidame restorani lõunat sööma. Restoran asub suure puu all ja osutub trendikaks pop-uplounge’iks. Meie kaamelipoisid võtavad loomadelt sadulad maha ja moonduvad seejärel kokapoisteks.

Esijalad seotakse kinni, et kaamelid toitu otsides liiga kaugele ei jalutaks.
Samal ajal kui loomad kuivi puulehti näksivad, valmivad inimestele chapati-leivad, riis ja köögiviljakarri.
Selline me restoran eemalt välja näebki. Toit osutub üllatavalt maitsvaks.

Pärast sööki laseme chapati’sid luusse ja uurime Honey käest, kuidas kõrbes elatakse. Tema kuulub maarvari rahva hulka ja elab ühes siinkandi külas. Kõige rohkem häirivad teda religioossed kombed, mida hindud külades jäigalt järgivad. Honey toob näite, et ta ise kuulub üsna kõrgesse klassi, aga üks kaamelipoiss kolmest on nn puutumatu. Kõrbes on nad sõbrad, jagavad toitu ja vett (Honey paneb poisile oma jutu kinnituseks käegi ümber), kuid külas ei tohi ta sedasama poissi oma maja uksest sissegi lasta ega temalt ka vett ja toitu vastu võtta. Tüdrukuid Honey ei vaata, naise valivad tema eest vanemad, nende tahte vastu minek tähendaks külaühiskonnast väljaviskamist ja halvemal juhul ka aumõrva.

Uurime ka Pakistani piiri kohta. Jah, see lekib. Liivaluited kipuvad vahel asukohta muutes piiritara enda alla matma, mis meeldib väga narkosmugeldajatele. Hiljem loen ühest blogist, et paljud siinsed moslemitest kitsekarjused elavad kõvasti paremini kui nende hindudest ametivennad, sest “satuvad” pidevalt oma karjaga piirile.

Kui on aeg taas minema hakata ja küngaste taha kõmpinud kaamelitele järele minnakse, selgub, et Rambo ja Romeo on vaatamata seotud jalgadele silmapiirilt kadunud. Läheb vähemalt pool tundi, enne kui Honey nad üles leiab ja “kaameligalopiga” tagasi toob. Välja näeb see väga efektne. Kaamel tõstab nimelt korraga üles ühe kehapoole jalad, mistõttu sujuvaks tema liikumist nimetada ei saa. Kui meie Ahtoga loksume nende seljas esialgu nagu kellapendlid, õõtsub Honey ka ilma sadulata kergelt ja elegantselt.

Kohe näha, kes on pealik. Ühe küüruga kaamelid ehk dromedarid moodustavad maailma kaamelitest 94% ja on täielikult kodustatud.
I love you too!
Saduldamine käib nii: kõige alla tekk või ilulina, siis padjad ja paksu polsterdusega sadul, seejärel veel patju ja tekke.
Paremate amortidega kaamelil saab isegi raamatut lugeda.
Rambo ja Romeo on meid luidete vahele ööbimiskohta toonud ning jäävad nüüd parklasse puhkama.
Siin tekib vastupandamatu soov vaadata, mis paistab luite tagant. Ja siis järgmise tagant.
Igav liiv ja tühi väli?
Ei, hoopis hotell. Kõrvulukustavalt vaikne, tipptasemel ventilatsiooniga ja parimatelt meistritelt tellitud laemaalinguga Linnuteest.
Tere, uus päev, sul ulatan … hiljem ka käe.

Meie retk kõrbesse täitis oma eesmärgi – Ahtole hakkas liiv niivõrd meeldima, et ta võttis seda mitu peotäit ka kaasa. Tossudega.

5 thoughts to “Igav liiv ja tühi väli”

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.

The reCAPTCHA verification period has expired. Please reload the page.